Challengeri sügavik - Ragne Kepler

„Täpsemalt?“

„Lehma krõmpsluu ja prussaka selgroog.“

„Mardikatel pole selgroogu,“ juhin tema tähelepanu. „Nad on selgrootud.“

„Just nimelt. Sellepärast see ongi nii haruldane.“

Kuskilt kaugelt alt saabub plaginal papagoi ja istub kassaaparaadile. Selle nägemine tuletab mulle meelde, et ma ei saa maksta. Ütlen seda ka baaripidajale.

„Ei näe probleemi,“ sõnab baaripidaja. „Saadame arve sinu kindlustusele.“

Ta valab segu kristallist šampanjaklaasi ja ulatab mulle. Joogis kihisevad punased ja kollased mullid, aga need kaks värvi ei segune. Minu kokteil on laavalamp.

„Joo põhjani, joo põhjani,“ kisendab papagoi. Ta keerab natuke pead ja vaatab mind oma terve silmaga.

Võtan lonksu. See on mõru, aga mitte üdini ebameeldiv. Kergelt banaani- ja mandlimaitseline. „Põhjani,“ ütlen mina ja kulistan joogi ühe sõõmuga alla. Asetan baariletile tühja klaasi.

Papagoi jõnksutab sügavas rahulolus pead.

„Suurepärane! Käid mastikorvis kaks korda päevas.“

„Mis siis, kui ma ei taha mastikorvis käia?“ küsin vastu.

Papagoi pilgutab mulle silma. „Siis hakkab mastikorv sinu juures käima.“

27 Desinfitseerimata kätega massid

Hulk aega tagasi käis meie pere New Yorgis. Kuna kõik sobilikud hotellid olid täis või taheti nende eest hingehinda, sattusime turistide jaoks kõrvalisemasse kohta.

Meie hotell asus mingis armetus Queensi urkas, mis oleks võinud olla mõne paksmao vasaku kaenla all. Seda piirkonda kutsuti kohatu nimega Flushing. Nagu enamik njuujorklasi, olid ka New Yorgi rajajad teravmeelsed.

Lühidalt öeldes, nagu njuujorklastel kombeks, kasutasime igale poole minekuks metrood. Ja see oli alati seiklus. Ühel korral sattusime koguni Staten Islandile, ehkki sinna ei vii ükski metrooliin. Kulutasime kogu raha metrookaartidele, mis kasseerisid elektronraha iga kord, kui pöördväravast läbi läksime. Ja isa leinas taga vasest metroožetoonide kuldajastut, kui sõitusid võis sõrmedel kokku lugeda.

Ema kehtestas väga kindlad metrooreeglid − need hõlmasid märgi salvrätte ja silmkontakti vältimist võõrastega.

Sel nädalal sai minust rahvauurija, kes vaatles pesemata ja desinfitseerimata kätega masse. Näiteks avastasin tänaval, et njuujorklased ei tõsta kunagi pilku enda kohal kõrguvatele aukartustäratavatele hoonetele. Nad liiguvad kiiresti ja tulemuslikult läbi tihedate rahvahulkade ning põrkavad haruharva üksteisega kokku − nagu kannaksid teflonkuubesid. Ja metroos, kus kõik peavad paigal seisma, kui rong jaamast jaama lõgistab, ei väldi inimesed üksnes silmsidet, vaid püsivad oma läbitungimatus maailmas, nagu oleks neil seljas nähtamatu skafander. Justkui sõidaks kiirteel, kusjuures kõik on üksteisel kukil. Ma imestasin, et inimesed saavad nii lähestikku elada, olla ümbritsetud tuhandetest, kes on sinust vaid mõne sentimeetri kaugusel, kuid olla siiski täiesti isoleeritud. Mul oli raske seda ette kujutada. Enam pole mul seda raske ette kujutada.

28 Pähklivõikaar

Meie maja on nüüd termiidivaba ja mälestused Patulinna imedest on parem maha vaikida. Aga kodu ei tundu enam mõnus. Mul on tahtmine kõndida. Edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Sihitult. Kui ma ei kõnni, siis ma joonistan. Kui ma ei joonista, siis ma mõtlen − see paneb mind uuesti kõndima ja joonistama. Äkki on putukamürgi jäägid mind kahjustanud?

Istun söögilaua taga. Minu ees on laiali värvipliiatsid, õlipastellid, söepulgad. Täna kasutan värvipliiatseid, aga hoian neid kõvasti ja surun nii tugevasti, et pliiatsid muudkui murduvad. Mitte ainult pliiatsisüsi, aga pliiatsid ise. Ma viskan katkised pliiatsid üle õla, talumata viivitusi.

„Sa oled nagu hull teadlane,“ täheldab ema.

Ma kuulen teda kümme sekundit hiljem, kui ta seda ütleb. Vastamiseks on liiga hilja, nii ma siis ei vasta. Olen niikuinii vastamiseks liiga hõivatud. Mul vasardab peas see asi, mille pean paberile välja saama enne, kui see mu aju kuju muudab. Enne, kui värvilised jooned sellesse sisse soonivad nagu juustulõikur. Minu joonistused on kaotanud igasuguse kuju. Need on sirgeldused ja oletused. Juhuslikud − ja ometi mitte. Tahaksin väga teada, kas teised näevad nendes samu asju, mida mina. Need kujutised peavad ometi midagi tähendama, kas pole? Miks need muidu nii intensiivsed on? Miks see vaikne hääl sisimas muidu nende väljalaskmist nii järeleandmatult nõuab?

Fuksiapunane pliiats murdub. Viskan selle ära ja võtan kinaverpunase.

„Mulle ei meeldi see,“ nendib Mackenzie. Ta möödub minust pähklivõid täis lusikaga ja limpsib seda samamoodi nagu pulgakommi. „See on jube.“

„Ma joonistan ainult seda, mida minult nõutakse,“ ütlen õele. Siis kargab mulle pähe impulsiivne inspiratsioonivälgatus. Sirutan temani, surun pöidla lusikasse ja määrin ookrivärvi kaare üle paberi.

„Ema!“ lõugab Mackenzie. „Caden joonistab minu pähklivõiga!“

Ja ema vastab: „Paras sulle. Sa ei tohikski enne lõunat pähklivõid süüa.“

Ometigi heidab ema köögist pilgu mulle ja mu projektile. Tajun selgelt tema muret. See on nagu terrassiküte − jõuetu ja ebaefektiivne, aga püsiv.

29 Mõned mu parimad sõbrad on klounid

Olen sõpradega lõunatamas. Aga samas ei ole ka. See tähendab, et olen nende hulgas, aga ma ei tunne end koos nendega. Varem seltsisin kergesti ükskõik milliste sõpradega. Mõned inimesed vajavad oma klikki, et end turvaliselt tunda. Neil on väike kaitsev sõprade ring, kust nad harva söandavad eemalduda. Mina polnud selline. Ma võisin alati vabalt liikuda lauast lauda, grupist gruppi. Sportlased, ajuhiiglased, hipsterid, bändipoisid, rulatajad. Ma meeldisin alati kõigile ja mind võeti omaks ning ma suutsin sulanduda nagu kameeleon. Kummaline, et nüüd olen ma üksinda isegi teiste hulgas viibides.

Mu sõbrad matsutavad ja luristavad lõunat süües ning naeravad millegi üle, mida ma ei kuule. Ma ei hoia sihilikult kõrvale, aga miskipärast ei suuda vestlusega haakuda. Nende naer tundub nii kauge, nagu oleks mul vatitropid kõrvas. Seda juhtub järjest rohkem ja rohkem. Nad nagu ei räägikski inglise keelt − nad räägivad seda veidrat keelt, mida Cirque du Soleil’ klounid. Mu sõbrad jutlevad kõik klounide keeles. Tavaliselt mängin nendega kaasa. Naeran koos nendega, et end maskeerida ja jätta mulje teistega sobimisest. Aga täna pole mul tuju teeselda. Mu sõber Taylor on veidi tähelepanelikum kui teised. Ta märkab mu eemalolekut ja koputab mulle õrnalt käsivarrele.

„Hei, tule maa peale, Caden Bosch − kus sa uitad, mees?“

„Uraani välisel orbiidil,“ ütlen talle. See paneb kõik naerma ja vallandab nilbete naljade rea, aga kõik see kostab taas klounikeelsena, sest olen end jälle välja lülitanud.

30 Kärbeste liikumine

Samal ajal, kui meeskond oma toimetusi teeb ning nähtava sihita tekil edasi ja tagasi kõnnib, seisab kapten meie kohal rooli taga. Nagu jutlustaja kuulutab ta enesele eriomast tarkust.

„Lugege oma õnnistused kokku,“ annab kapten käsu. „Ja kui saate alla kümne, lõigake ülejäänud sõrmed maha.“

Ma vaatan, kuidas papagoi ühekaupa meeskonnaliikmeid kontrollib. Lind maandub neile õlale või istub hetkeks pähe, et siis järgmise juurde lennata. Huvitav, mis tal plaanis on.

„Põletage kõik oma sillad,“ kõmistab kapten. „Eelistatavalt enne ületamist.“

Navigaator istub ilgust lekkiva tünni otsas, mis oli kunagi toitu täis. Jälk hais annab tunnistust, et nüüd on toiduained millekski muuks riknenud. Ta valmistab uut navigatsioonikaarti, mis põhineb tünni ümber sumisevate kärbeste liikumisel. „Nende liikumine on tõepärasem kui tähtede oma,“ selgitab ta mulle, „sest harilikul kärbsel on liitsilmad.“

„Mida see muudab?“ söandan küsida.

Ta vaatab mind, nagu oleks vastus ilmne. „Liitsilmad siitilmast.“

Saan aru, miks nad kapteniga hästi läbi saavad.

Kui ma tekil lõputut ringkäiku teen, laskub papagoi mulle õlale. „Madrus Bosch! Hoia kõvasti! Hoia kõvasti!“ Siis vaatab ta silmaklapita silmaga mulle kõrva, kõigutades seda tehes pead. „See on veel alles,“ ütleb ta. „Tubli! Tubli!“

Ma oletan, et ta räägib minu ajust.

Ta lendab minema, et teise meremehe kõrvast sisse vaadata. Tema vaikne vile reedab pettumust selle üle, mida ta poisi kõrvade vahelt leiab või siis ei leia.

„Karta tasub ainult hirmu ennast,“ teatab kapten rooli tagant, „ja mõnd juhuslikku inimsööjast koletist.“

31 Kas need polegi rohkem väärt?

Kuigi putukamürgijäägid on meie majast läinud, mõtlen ikka termiitidele. Kui antibakteriaalne seep loob superbaktereid, nagu räägitakse, mis saab siis, kui mürgitamine loob superputukaid? Istun joonistusplokiga elutoas new age’likus kiiktoolis − see mööbliese on jäänud veel sellest ajast, kui meie Mackenziega olime väikesed ja ema meid rinnaga toitis. Olen kindel, et mul peab sellest ajast mingi mälukild olema, sest toolis istudes ja kiigutades tunnen end pingevabamalt ja rahulikumalt − ehkki mälestus rinnapiimast on õnneks aegade hämarusse kadunud.

Ometi ei tunne ma täna end üldse pingevabalt. Ma ei suuda lõpetada mõtlemist väänlevate asjanduste tekkimisele. Hakkan joonistama, nagu võiks superputukad joonistamise abil ajust tõrjuda.

Mõne aja pärast tõstan pilgu ja näen, et ema seisab ja vaatab mind. Mul pole aimugi, kui kaua ta on seda juba teinud. Pilku langetades näen endiselt tühja paberit. Ma pole mitte midagi joonistanud. Keeran koguni eelmise lehekülje, et näha, kas joonistus on äkki seal. Ei ole. Putukad sibavad mul endiselt peas ega tule välja.

Küllap näeb ema mu näol midagi, mis teeb ta murelikuks, sest ta ütleb: „Sent su mõtete eest?“

Mul pole tahtmist oma mõtteid jagada, niisiis vastan: „Tõesti? Kas need polegi rohkem väärt? Ainult üks sent?“

Ema ohkab. „See on kõigest selline ütlemine, Caden.“

„Noh, uuri siis välja, millal see ütlemine kasutusele võeti ja arvesta inflatsiooni.“

Ema raputab pead. „Nii sinu moodi, Caden.“ Siis jätab ta mu hauduma mõtteid, mida ma müümast keeldun.

32 Vähem kui mitte midagi

Ma lugesin kusagilt, et lähiajal kaovad ühesendised käibelt, sest ilmselt on mõtted ainsad, mida nende eest veel saab. Pangaarved ümardatakse viiesendise täpsusega. Purskkaevud praagivad vaskraha välja. Seadusega tuleb kehtestada hinnad, mis lõpevad kas nulli või viiega. Midagi vahepealset pole lubatud. Aga seal vahepeal on midagi, isegi kui kõik seda eitavad.

Läheb nagu nende metroožetoonidega, mis kadusid käibelt, kui New Yorgis võeti kasutusele magnetkaardid. Keegi ei teadnud, mida nende žetoonidega peale hakata. Nagu loheaare täis väärtusetut vaskraha, mida, mida isegi Smaugi saamatu vend ei taha − ja kuna kinnisvarahinnad on linnas üüratud, olnuks nende ladustamine ilmselt astronoomiliselt kallis. Vean kihla, et nad palkasid lihtsalt maffia ja lasid mündid ühes selle linnaarhitekti laibaga, kelle arvates olid metrookaardid hea mõte, East Riveri põhja uputada.

Kas see, kui sendid muutuvad väärtusetuks, muudab ka meie mõtted vähemaks kui ei midagi? Mul on kurb sellele mõelda, kuidas miljardid vasetükid mööda kollast lehtrit unustusse keerlevad. Huvitav, kuhu need lähevad? Kõik need mõtted peavad ju lõpuks kuhugi sattuma.

33 Nõtrus kaob ihust

Ma otsustan hakata trenni tegema, mõtted tegevuses hoida ja jälle kaasinimestega ühendust saada. Isa on ülirõõmus. Ma tean, et salamisi peab ta seda minu pöördepunktiks. Minu rahutute päevade lõpuks. Usun, et paps soovib seda nii hirmsasti ega pane seega mu endiselt rahutut olemust tähelegi − aga tema mõtlemine, et minuga on kõik hästi, sisendab ka mulle rahu. Unustage päikeseenergia − kui eitamist saaks tööle rakendada, oleks maailm paljudeks põlvkondadeks elektriga varustatud.

„Sa oled alati kiire jooksja olnud ja võiksid oma pikkade jalgadega tõkkejooksu teha,“ ütleb isa tunnustavalt.

Isa kuulus keskkoolis tennisevõistkonda. Meil on temast pilte naeruväärsetes Adidase lühikestes pükstes, mis ei jäta midagi kujutlusvõime hooleks, peapael hoiab kinni pikki juukseid. Tõsi, suurem osa neist on praeguseks kanalisatsioonist alla läinud.

„Treener tahab, et ma igale poole ainult käies või joostes läheksin,“ ütlen vanematele. Lähen nüüd iga päev jalgsi kooli ja tulen jalgsi tagasi. Olen jalad rakku hõõrunud ja mulle on tekkinud konnasilmad. Pahkluud valutavad kogu aeg.

„See on hea valu,“ ütleb isa mulle. Ta tsiteerib seejärel mingit spordiguru, kes olevat öelnud: „Valu tähendab, et nõtrus kaob ihust.“

Läheme välja, et osta uued kallid jooksujalatsid ja korralikud sokid. Vanemate kinnitusel püüavad nad mu esimesele võistlusele tulla isegi siis, kui peavad selleks töölt ära tulema. Kõik see oleks tore, kui poleks ühte asja. Tegelikult pole ma võistkonnas.

Ma ei valetanud selle kohta − mitte alguses. Läksin tõesti jooksma, aga käisin trennis ainult kolm päeva. Kuigi püüdsin kõigest väest, ei tekkinud mul õiget tunnet. Viimasel ajal püsib mu ümber see metroo-moodi eraldatuse mull ja kui ma viibin kohas, mis on täis lootustandvat sõbramehelikkust nagu meeskond, on veel hullem. Ära anna alla, on isa mulle alati öelnud. Niimoodi mind kasvatati, aga on see allaandmine, kui sa pole õieti osalenudki?

Nüüd ma siis kõnnin pärast kooli, selle asemel et joosta. Varem oli kõndimine lihtsalt võimalus ühest kohast teise jõudmiseks, aga viimasel ajal on see nii vahend kui ka eesmärk. See on justkui igatsus täita vaba ruum joonistustega. Ma näen tühja kõnniteed ja pean selle täitma. Kõnnin korraga kaua. Rakkus jalad ja valutavad pahkluud tulevad käimisest. Ja ma näen asju. Mitte niivõrd näen, kui just tunnen. Suhtemustreid mööduvate inimeste vahel. Puudelt pikeerivate lindude vahel. Tähendus on olemas, see tuleb ainult üles leida.

Ühel päeval kõnnin kaks tundi vihmas. Mu kapuutsiga jakk vettib läbi ja ma olen üdini külmunud.

„Ma pean selle sinu treeneriga rääkima,“ ütleb ema mulle kuuma teed sisse jootes. „Ta ei tohi sind sellise paduvihmaga jooksma sundida.“

„Ära tee seda, ema. Ma pole tita! Kõik trennis käijad teevad seda ja ma ei taha teistest erineda!“

Ma ei teagi, mis hetkest valetamine nii lihtsaks muutus.

34 Tema selja taga

„Caden, mul on sulle üks proovikivi, et teha kindlaks, kas sul on missiooniks iseloomu,“ ütleb kapten. Ta paneb oma suure käe mulle õlale ja pigistab nii kõvasti, et see teeb haiget. Siis osutab ta laeva etteotsa.

„Pukspriiti näed?“ Ta näitab mastisarnasele latile, mis ulatub laevast ettepoole välja nagu Pinocchio nina pärast teist või kolmandat valetamist. „Päike on seda pleegitanud ja meri parkinud. Viimane aeg on pukspriit üle poleerida.“ Siis torkab ta kaltsu mulle ühte kätte ja plekkpurgi poleerimisvahendiga teise. „Hakka pihta, poiss. Kui saad hukkumata hakkama, kuulud siseringi.“

„Olen välisringis ka rahul,“ ütlen talle.

„Sa said valesti aru,“ lausub kapten karmilt. „Sul pole valida.“

Mõõtes minu jätkuvat tõrksust, uriseb ta: „Sa oled mastikorvis käinud, kas pole? Oled neist jälkidest joomingutest osa saanud. See on sul silmadest näha!“