Challengeri sügavik - Ragne Kepler

„Vanadel laevadel elavad alati rotid,“ ütlen talle.

Ta kergitab kulmu. „Rotid? Arvad, et need on rotid?“ Ta ei paku mulle ka muud varianti. Tõsi on, nad sibavad nii kiiresti ja poevad kohe peitu, ent ma pole kindel, kes või mis need on. See ajab mind närvi, niisiis vahetan teemat.

„Räägi mulle kaptenist midagi, mida ma veel ei tea.“

„Ta on sinu kapten. Peaksid juba teadma kõike, mida vaja teada.“

Aga juba välja öeldud tooni põhjal saan aru, et ta teab rohkem kui enamik teisi. Taipan, et kui ma üldse mingeid vastuseid tahan saada, pean esitama konkreetsemaid küsimusi.

„Räägi, kuidas ta silmast ilma jäi.“

Carlyle ohkab ja vaatab ümberringi. Veendumaks, et meid ei jälgita, hakkab ta sosistama.

„Olen aru saanud, et papagoi kaotas silma enne kaptenit. Olen kuulnud räägitavat, et papagoi müüs oma silma nõiale. Sorts pidi tegema võlujooki, mis papagoi kotkaks muudaks. Aga nõid pettis teda, jõi ise võlujoogi ära ja lendas minema. Papagoi ei tahtnud olla ainus, kellel on silmaklapp. Seetõttu küünistas ka kaptenil silma peast välja.“

„See ei vasta tõele,“ ütlen muiates.

Carlyle säilitab tõsise ilme ja läigatab laevatekile seebivett. „See vastab tõele nii palju kui vaja.“

Paistab, et suurest uhtmisest tuleb pigi põrandaplankude vahelt välja.

17 Olen valmis maksma, et seda näha

Navigaator ütleb, et vaade mastikorvist pakub mulle „troosti, selgust, heldust ja kasinust“.

Kui see on valikvastustega test, valiksin ma „A“ ja „B“, ehkki, võttes arvesse laevameeskonda, kriipsutaksin pliiatsiga number kaks alla „D“.

Mastikorv on kõrgel ülal grootmasti küljes olev väike ümar pütt. Sinna mahub ainult üks, hädapärast kaks valves meeskonnaliiget. Otsustan, et see on hea koht oma mõtetega üksi olemiseks, kuigi võiksin juba teada, et minu mõtted pole kunagi üksinda. On varajane õhtu ning ma ronin üles mööda narmendavaid köisredeleid, mis on laeva endasse mähkinud nagu surilina. Videvik vajub aegamisi horisondi taha, päikeseta tuleb välja tähesära.

Mastikorvile lähemal muutub köisredel kitsamaks ja ronimine ohtlikumaks. Viimaks hiivan end masti vastu toetuvasse väiksesse puutünni − ja avastan, et see pole sugugi väike. Samamoodi nagu meeskonna tekk võib see ju väljast väike paista, aga kui juba seal sees oled, selgub, et see ümar ruum on pea sajameetrise läbimõõduga. Samettoolides äraolevate pilkudega lösutavad meeskonnaliikmed limpsivad neoonvärvides martiinisid ja kuulavad elavas esituses bändi, mis mängib mahedat džässi.

„Olete üksinda? Siiapoole, palun,“ ütleb perenaine ja juhatab mu samettooli juurde, kust avaneb vaade kuuvirvendusele veel.

„Oled sa hüppaja?“ küsib kõrvaltoolis istuv kahvatu mees. Ta joob midagi sinist ja vististi radioaktiivset. „Või tulid ainult vaatama?“

„Tulin ennast tuulutama.“

„Võta endale ka,“ ütleb ta oma radioaktiivsele napsule osutades. „Võin sinuga enda oma jagada, kuni päris oma kokteili saad. Kõik siin peavad oma kokteili leidma või antakse neile vitsa ja saadetakse magama. Niimoodi lõpevad siin kõik unelaulud. Isegi need, mis ei tee uniseks.“

Piidlen enda ümber tosinkonda inimest, kes mõnulevad ebamäärases psühhedeelses tardumuses. „Ma ei mõista, kuidas see kõik mastikorvi ära mahub.“

„Elastsus on taju aluspõhimõte,“ poetab minu kaaslane. „Aga ma kahtlustan, et nagu katkevad liiga kauaks päikese kätte jäetud kummipaelad, mõistab ka mastikorv aegamööda, et oleme selle toredat elastset olemust olemust kurjalt ära kasutanud ja puruneb, tõmbudes tagasi kohasesse mõõtu. Kõik sellesse jäänud litsutakse laiaks, nende veri, luud, sisikond pressitakse läbi oksaaukude nagu plastiliin.” Siis tõstab mees klaasi. „Olen valmis maksma, et seda näha.“

Mõne meetri kaugusel ronib sinises vormis meeskonnaliige mastikorvi äärele, ajab käed laiali ja hüppab kindlasse surma. Ma tõusen ja vaatan üle ääre, aga mees on kadunud. Kõik kogunenud aplodeerivad viisakalt ja bänd alustab lugu „Oranživärviline taevas“, kuigi videvikutaevas on verevalumi karva lillakassinine.

„Mis asja te niisama istute?“ hüüan mina. „Kas te ei näinud, mis just praegu toimus?“

Minu dringikaaslane kehitab õlgu. „Hüppajad teevad seda, mida hüppajad teevad. Meie ülesanne on nende vapruse peale plaksutada ja nende elu pühitseda.“ Ta vaatab hooletult üle ääre. „See asub nii sügaval all, et plartsatust pole kunagi näha.“ Siis kulistab ta järelejäänud joogi alla. „Ma olen valmis maksma, et seda näha!“

18 Mõistatuslik tuhatoos

Koolis pole kedagi, kes tahaks mulle viga teha.

Ütlen seda endale igal hommikul, kui olen kontrollinud uudiseid Hiina maavärinate kohta. Ütlen seda endale ühest klassist teise kiirustades. Ütlen seda endale, kui juhtun mööduma poisist, kes mind tappa tahab − kuigi paistab, et ta ei teagi minu olemasolust.

„Sa dramatiseerid üle,“ oli isa öelnud. Mis võib ju tõsi olla − aga sel juhul tähendab, et on, mida dramatiseerida. Parematel hetkedel tahan ma pääseda sellest jamast, et olen nii rumal ja üldse arvan, et sel poisil on minu suhtes mingid säärased kavatsused. Mida see minu kohta ütleb, kui minu parimaid hetki tähistab sellisest jamast pääsemise soov?

„Sa pead rohkem keskenduma,“ ütleks ema. Tema on üdini pühendunud meditatsioonile ja taimsele toortoidule. Minu meelest püüab ta nii toime tulla selle tohutu vastumeelsusega selle pärast, et peab elatise teenimiseks inimeste hambavahesid lihast puhastama.

Keskendumisest on lihtsam rääkida, kui seda teha. Mõistsin seda keraamikakursusel, kus ma kunagi käisin. Õpetajast jäi mulje, et poti voolimine on midagi lihtsat. Tegelikult nõuab see aga suurt täpsust ja oskust. Lajatad savipalli potikedra keskele, surud pöidlad kindlalt keskpaika ja hakkad vähehaaval seda laiemaks venitama. Aga iga kord, kui mina seda teha püüdsin, vajus savi tasakaalust välja ja kõik katsed asja parandada tegid selle ainult hullemaks. Servad hakkasid narmendama, küljed vajusid kokku ja tulemuseks oli õpetaja sõnul mõistatuslik tuhatoos, mis visati tagasi savipange.

Mis juhtub siis, kui teie maailm hakkab tasakaalust välja vajuma ja teil pole mingeid kogemusi, kuidas seda uuesti tasakaalu saada? Ei jää üle muud, kui pidada lootusetut võitlust, oodates müüride langemist ja elu muutumist üheks tohutuks mõistatuslikuks tuhatoosiks.

19 Xargoni ümbertegemine

Saan mõnikord oma sõprade Maxi ja Shelbyga reedel pärast kooli kokku. Oma arust töötame me arvutimängu kallal, aga oleme seda teinud kaks aastat ega ole valmis saamisele sugugi lähemal. Suuresti seepärast, et kuna meie kõigi oskused meie konkreetsete valdkonade osas aina paranesid ja me saime targemaks, siis peame kõik tehtu kõrvale heitma ja otsast peale alustama, sest vana materjal osutus lapsikuks ja ebaprofessionaalseks.

Max on liikumapanev jõud. Tema jääb minu juurde kaugelt kauemaks, kui mu vanemad teda näha tahaksid, sest ehkki just tema on meie kolmikust arvutifriik, on tema enda arvuti paras saast. See jookseb kokku juba siis, kui öelda sõna „graafika“ sellest meetri kaugusel.

Shelby on meie ideedekuninganna. „Ma usun, et olen loo lahenduse välja nuputanud,“ ütleb ta sel õhtul. Nagu ta ütleb peaaegu iga kord, kui me mänguga tegeleme. „Ma arvan, et pean piirama tegelaste biointegreeritud relvastust. Muidu on kõik lahingud üksainus veresaun ja see on igav.“

„Kes ütleb, et veresaunad on igavad?“ küsib Max. „Mulle meeldivad veresaunad.“

Shelby vaatab abiotsivalt minu poole, aga otsib abi valest kohast.

„Mulle tegelikult ka meeldib,“ lausun talle. „Küllap see on meeste värk.“

Shelby jõllitab mind altkulmu ja viskab mulle mõned leheküljed uute tegelaste kirjeldusi.

„Visanda tegelased ja tee neile piisav kaitsevarustus, et iga hoop poleks kohe surmav. Eriti Xargonile. Mul on temaga suured plaanid.“

Avan oma visandiploki. „Kas me ei pidanud sellega lõpu tegema, kui meie jutt hakkab kõlama nagu mingitel nohikutel? Tänane jutuajamine näitab, et see hetk on käes.“

„Mis sa nüüd! See hetk oli juba eelmisel aastal,“ rõhutab Shelby. „Kui sa oled nii alaarenenud, et kardad debiilikute sildistamist, lase jalga ja me otsime uue kunstniku.“

Mulle on alati meeldinud viis, kuidas Shelby ütleb inimestele täpselt seda, mida mõtleb. Mitte et meie vahel oleks kunagi midagi romantilist olnud või saaks olema. Usun, et see on meie mõlema puhul eos surnud. Me meeldime teineteisele selleks liiga palju, et piinlikult seotud olla. Pealegi on meie kolmepoolne sõprus tulusam. Näiteks saame Maxiga Shelbylt uurida tüdrukute kohta, kes meile meeldivad. Ja avame Shelbyle mõne noormehe tagamaid, kes talle meeldib. Kõik see toimib liiga hästi, et jändama hakata.

„Kuulge,“ ütleb Shelby, „see pole meie elu, see on ainult hobi. Me lubame seda endale mõne päeva kuus. Mina näiteks ei tunne, et see mind sotsiaalselt pärsiks.“

„Jah,“ sõnab Max. „See on nii, sest sind pärsivad paljud muud asjad.“

Shelby virutab talle sellise obaduse, et juhtmeta hiir lendab Maxi käest üle toa.

„Kuule!“ hüüatan mina. „Kui see katki läheb, lasevad vanemad mul selle kinni maksta. Neile meeldib isiklik vastutus.“

Shelby silmitseb mind jahedalt, peaaegu altkulmu. „Ma ei näe, et sa joonistaksid.“

„Äkki ma ootan inspiratsiooni.“ Aga olgu selle loomingulise virgutusega kuidas on, ma hingan sügavalt sisse ja loen tema tegelaste kirjeldusi. Siis vaatan joonistusploki tühja lehekülge.

Häda tühja ruumiga viiski mind kunsti juurde. Ma näen tühja karpi ja pean selle täis panema. Ma näen tühja lehekülge ega saa seda niimoodi jätta. Tühjad lehed kisendavad, et pasa oma peast sinna paneksin.

Hakkan kritseldama. Kritseldustest saab visand, visanditest tulevad detailid ja neist saavad „tööd“. Või „šedöövrid“, kui olla tõeliselt pretensioonikas nagu mõned lapsed minu kunstiringis, kes kannavad isegi barette, justkui oleks nende ajud nii loovad, et vajavad silmapaistvamat katet kui mõnel teisel. Minu „šedöövrid“ on peamiselt koomiksid. Manga ja muu, aga mitte alati. Viimasel ajal on mu kunst muutunud järjest abstraktsemaks, justkui tõmbaksid jooned minu kätt, mitte vastupidi. Nüüd täidab mind alustades rahutus. Tungiv vajadus näha, kuhu jooned mind viivad.

Töötan Shelby tegelastega nii püüdlikult kui suudan, aga olen kärsitu. Kui mul on käes üks värvipliiats, kibelen seda käest panema ja uut haarama. Näen jooni, mida tõmban, aga mitte tervikut. Mulle meeldib tegelasi joonistada, aga täna jookseks rõõm justkui mõtetest ette ja ma ei jõua talle järele.

Näitan Shelbyle oma Xargoni visandit, uut ja parandatud veresaunakindlat lahingmeeskonna juhti.

„Lohakas,“ ütleb Shelby. „Kui sa seda tõsiselt ei võta…“

„Olgu, aga see on parim, mida täna teha saan. Mõnel päeval ma tunnetan seda, teisel mitte.“ Ja siis ma lisan: „Äkki on asi sinu tegelaste visandlikes kirjeldustes, sellepärast on ka minu joonistused visandlikud.“

„Püüa rohkem,“ ütleb Shelby. „Varem olid sa nii… konkreetne.“

Ma kehitan õlgu. „Ja siis? Igaüks võib oma stiili arendada. Vaata Picassot.“

„Hästi. Kui Picasso mõne arvutimängu kujundab, annan sulle teada.“

Kuigi meie kooskäimised on alati parajad pusklemised ning see muudabki tegelikult asja lõbusaks, on täna kuidagi teisiti. Sügaval sisimas tean, et Shelbyl on õigus. Minu kunstilooming ei arene, see laguneb. Aga ma ei tea, miks.

20 Papagoid naeratavad alati

Kapten kutsub mind koosolekule hoolimata sellest, et olen püüdnud märkamatuks jääda.

„Nüüd oled sa hädas,“ lausub mulle navigaator, kui kajutist lahkun. „Häda, mäda, lora, jora − teada on, et ta kugistab meremehi tervenisti alla.“

See paneb mind mõtlema unenäole Valgest Plastmassist Köögis, aga unenäos pole kaptenit.

Kapteni kajut asub ahtris, päris laeva lõpus. Kapteni sõnul on see sellepärast nii, et ta saaks mõtiskleda selle üle, kus ta käinud on. Aga praegu ta ei mõtiskle. Teda polegi ruumis. Seal on ainult papagoi. Lind istub õrrel asju täis kuhjatud laua ja gloobuse vahel, millel on kogu maismaa valesti.

„Tore, et sa tulid. Tore, et sa tulid!“ käratseb papagoi. „Istu, istu.“

Ma võtan istet ja ootan. Papagoi tammub õrrel ühest otsast teise ja siis jälle tagasi.

„Miks ma siin siis olen?“ küsin temalt.

„Nimelt,“ ütleb papagoi. „MIKS sa siin oled? Või peaks küsima „Miks SINA siin oled?“ või „Miks sa SIIN oled?“

Hakkan kannatust kaotama. „Kas kapten ka tuleb? Kui ei, siis…“

„Kapten ei kutsunud sind,“ ütleb papagoi. „See olin mina, see olin mina.“ Siis noogutab papagoi pead, et osutada laual olevale paberitükile. „Palun täida küsimustik.“

„Millega? Kirjutusvahendit pole.“

Papagoi kargab lauale ja sobrab jalaga pahna hulgas. Kirjutusvahendit leidmata tõmbab tõmbab ta selja pealt sinakasrohelise sule. See langeb lauale nagu vanaaegne kirjutussulg.

„Väga nutikas,“ ütlen talle, „aga tinti pole.“

„Kasta see plankude vahel olevasse pigisse,“ õpetab papagoi. Sirutan sule lähima seinani ja puudutan kirjutussulega kahe puuliistu vahelist tumedust. Midagi tindist tumedamat imbub kirjutussule õõnsusse. See vaatepilt paneb mind värisema. Küsimustikku täites jälgin hoolega, et midagi sellest ainest mu nahka ei puutuks.

„Kas seda peavad kõik tegema?“ küsin ma.

„Kõik.“

„Pean ma kõikidele küsimustele vastama?“

„Kõikidele.“

„On sellel mingit tähtsust?“

„On.“

Kui olen valmis saanud, jääme teineteist silmitsema. Mulle turgatab pähe, et papagoidel on alati meeldiv naeratus, samasugune nagu delfiinidel, nii et sa ei tea kunagi, mida nad mõtlevad. Delfiin võib mõelda, kuidas ta sul südame seest kisub või su oma pudelninaga surnuks torkab, nagu ta võiks teha haiga. Aga kuna ta alati naeratab, pead sa teda oma sõbraks. See paneb mind mõtlema delfiinidele, kelle ma õe magamistoa seinale joonistasin. Kas õde teab, et nad võivad tahta teda tappa? Äkki on nad seda juba teinud?

„Saad sa meeskonnaga läbi, läbi?“ küsib papagoi.

Kehitan õlgu. „Ilmselt küll.“

„Räägi mulle midagi, mida saaksin nende vastu ära kasutada.“

„Miks ma seda peaksin tegema?“

Papagoi ohkab vilinal. „Oh aeg, oh aeg, nii tõrges täna.“ Mõistes, et ei saa minult midagi kätte, vupsab papagoi tagasi õrrele. „Oleme tänaseks lõpetanud, lõpetanud,“ ütleb ta. „Nüüd lõunale. Kuskuss ja kuldmakrell.“

21 Meeskonnaliikme küsimustik

Palun hinnake järgmisi väiteid skaalal ühest viieni, kusjuures numbrid tähistavad järgmisi hinnanguid:

igas suhtes nõus

täiesti nõus

ühemõtteliselt nõus

täiesti sama meelt

kust te seda teadsite?

Ma muretsen mõnikord, et laev võib põhja minna.

Minu meeskonnakaaslased varjavad bioloogilisi relvi.