Väike Illimar - Friedebert Tuglas

Illimar vahtis hirmunult Juhani tõsisesse näkku. Kuid siis hakkas ta naerma. Ei, küllap see oli jälle neid vana Hirmu lugusid. Aga hea lugu see oli, ajas judinad selga ega tarvitse siiski sõna-sõnalt uskuda.

Hirmu Juhan võttis vahepeal jälle mõned lonksud ja hammustas tublid suutäied otse heeringa otsast. Ta kõnetuju näis selle järel aina kasvavat.

„Vaata,” ütles ta, „oled küll pisut noorem mees, aga oleks aeg sinulgi elu tõsisemalt võtta. See pole naljaasi. Kui veel üksi oled ja poissmehe-põlve pead, siis võib ju pisut lulli lüüa. Aga nagu naine majas, on nali kaugel. Oi poju, naistega oled alles plindris, seda olen omal nahal tunda saanud.”

„Messa sääl lörad latsele!” kostis äkki tagaseinast, nagu roostetunud lambaraudade ragin. See oli Ane, kes oma uinakust hetkeks ärganud.

„Kuuled sa?” tõmbas Juhan suu viltu ja tegi pöidlaga liigutuse üle õla voodi poole. „Kuuled? Sihuke on see naisemehe põli. Ja sellepärast pead enne kümme korda kaaluma, kuni naise majja tood. Kui kaugel nüüd need sinu peigmehe-lood on?”

Illimar tõmbas jalad häbelikult tooli all krõnksu ja vahtis kõrvale. Sel asjal oli ju pisut tõtt taga, aga rääkida sellest oli ikkagi piinlik, kas või niigi hea sõbraga nagu Juhan. Ei teadnud ka kunagi, kus see täiskasvanute tõsi lõpeb ja nali algab. Ei, parem oleks ta sellest üldse vaikinud.

„Ära häbene ühti,” jatkas Juhan. „Mees on mees ja peab selle tembu kord ikkagi tegema. Parem, kui kõik hästi plaanitsetud ja õigel ajal ette arvatud. Kas sa seda virtinat siis ikka võtta tahad?”

Illimar vaatas abitult ümber.

„Ta–han–küll,” kogeles ta.

„Ja kas ta sulle tahab tulla?”

„Tahab küll. Ütles, et tahab.”

„Kui vana su pruut siis on?”

Illimar mõtles jälle.

„Nelikümmend aastat, ta ise ütles.”

„Jaa, küpse iga, ega ole midagi öelda,” oli Juhan nõus. „Otse paslik sinule. Ja naisterahvas igapidi nagu maasikmari. On ikka kogu ja tegu, nii et puudust ei paista kuskilt kandist. Mis siis muud, kui aga kosja! Ning mida varem, seda parem!”

Juhan vaikis ja Illimar samuti.

„No kas lähed varsti?” küsis siis Juhan.

„E–ei.”

„No miks ei? See pole mehe mood, kui juba midagi otsustatud. Või tea, kas sa oledki päriselt mees?”

„Olen küll!” väitis nüüd Illimar kindlalt.

„Vaat’ mitte ei tea seda ega paista ka su tegudest välja. Juba nimigi sul nii imelik. Illimar – kas see kellegi mehe nimi? Illi – noh, tüdruku-põnnile see ju läheks, veel enam Mari – selge naise nimi. Nii nime kui kõige muu järgi oledki sa tüdruk!”

„Ei ole! Ei ole!”

„No miks sind siis nii on ristitud?”

„Ma ei tea.”

„Kas sa ei mäleta, kui sind ristiti?”

„Ei mäleta.”

„Kohe näha, et asjad pole klaarid. Ei sa mäleta, kuidas sind ristiti, ega ole keegi teine maailmas seesugust mehe nime kuulnud. Ja kõige lisaks ei söanda sa kosjagi minna, kui asjad juba kord on sedasi. Mis peab sinust sel kombel arvama? Mis muud, kui et sa polegi poiss, vaid päris selge tüdruk!”

„Ei ole! Ei ole!”

„Noh, egas sellepärast veel nutta maksa. See passib mehele veelgi vähem. Hea küll, hea küll, ütleme, et sa oled mees. Kuid kui sa sel kombel venitad, võivad asjad sootuks sassi minna. Vaata, pruut ootab ja ootab sind ning läheb viimaks teisele. Või kaua ta peabki säärasele unimütsile lootma? Ja lõpuks jääd sa vanapoisiks, nagu Pöta-Tõnis või Hull-Juhan. Ning seegi põli pole suurem asi, nagu neist isegi näed. Kosjas peab ikkagi ära käima. Siis on pruudil kindlam põhi all ja su enesegi olemine selgem. Eks või siis veel pulmadega viivitada, kui nii vaja. Seesugune on mehe viis. Või muidu ma ei tea, mis sinust arvata!”

Juhan näis seda öeldes päris tõsine ja murelik.

„Kuidas sinna kosja minnakse?” päris Illimar tasa, silmi pühkides.

„Noh, see on igakord ise küsimus,” elustus kohe Juhan. „Ikka igaühe seisuse ja kukru kohaselt. Võib väga toredalt, aga võib ka hoopis lihtsalt. Igatahes paned oma paremad hilbud selga, lööd enese igapidi üles, lähed kõigepealt pruudi poole, räägid loo ära, et vaata, nii ja naa, ära pane pahaks ega võta vihaks, sula armastus, aga sind ma ei jäta. Lased siis kõigepealt pruudil kosjaviina juua, kuid annad asjast ka sugulastele ja sõpradele teada ning lased neilgi lonksu võtta. Ja sellega ongi loril lõpp. Mis see mehe käes – kerge kui käkitegu!”

„Mis see kosjaviin on?”

„Ah see? Noh, viin nagu viin ikka. Jõukamal mehel pommerants, piparmünts, riia-palsam või mõni muu peenem sort, kui juhtub käepärast olema. Aga võib lasta ka just samasugusega, nagu meil siin praegu ees. See on sootuks lisna küsimus – hakka aga peale ja lase käia!”

Juhan võttis oma vägeva öövahi-piibu, käänas ja väänas seda, luristas ja laristas ning toppis siis tugevat pinutagust täis. Siis võttis ta tulevärgid, raius, nii et sädemed särtsusid, surus hõõguva taelatüki piibukolusse ja varsti tõusid paksud suitsupahvakud lae poole. Selle järel rüüpas Juhan toobi põhjast viimse lonksu, laskus seljatoele ja lausus aeglaselt:

„Ja-jah, Illi-pojukene, täna sööme ja joome, aga homme –”

Illimar hüppas üles, valmis põgenema, kuid Juhan lõpetaski teisiti:

„Homme aga võtame naise.”

See lause polnud igatahes halvasti mõeldud. Kuid just selle peale ärkas jälle Ane, ajas enese rogisevalt koikult püsti ja pistis kisama:

„Vai naiseh, vai naiseh! Mes naist sul viil vajah! Vai viil sellestki veidüh, vai viil vastset vajah! Sedä ma mõtle, no sedä ma mõtle!”

Samal hetkel ajas ka Sami enese esijalgadele, kuklakarvad turris ja silmis vastik läige.

Illimar arvas, et nüüd on õige aeg minna. Kuid veel eeskottagi kostis talle Hirmu Juhani perekonnaõnne vägev vastukaja. Ja nii kuidas ta oligi mees, ta ei osanud end ometi teise mehe seisukohale asetada.

8

Järgmine päev oli pühapäev.

Kuid Illimari isal polnud pea kunagi vaba aega, olgu päev milline tahes. Ta kandis küll aidamehe nime, kuid sellega kaasas käis terve rida muidki ameteid. Kui ta polnud aida juures, siis oli ta lauda juures, ja kui ta polnud viinakojas, siis oli ta piimakojas. Kui teda aga ühestki neist kohtadest ei leitud, siis pidi otsima veel viiendalt või kuuendalt tööalalt. Pühapäeval pani ta küll kõik muud ametid maha, aga kari jäi, sest loomad söövad ka pühapäeviti, just nagu inimesedki. Veel enam, lehmad lüpsavad suurimailgi pühadel, kuna inimestest nende puhkepäevil pole õieti mingit kasu. Aga mõisa majapidamine sihtis ikka kasu poole.

Ometi oli isal pühapäeviti rohkem aega. Ta magas hommikupoolel paar ülemäärast tundi ja oli õhtupoolikul rohkem kodus või käis oma huvi pärast siin-seal ringi. Aga eriti kauneil suveõhtuil läks ta ühes kogu oma perekonnaga jalutama. Seda juhtus küll harva, ainult mõni kord aastas, kuid sellepärast olidki need otse erakordsed sündmused.

Siis pani isa maniski ette ja krae ning lipsu kaela, sest seesugused asjad olid tal juba ammusest ajast. Siin maakohas ei jälgitud küll väga täpselt aega, ja sellepärast ei vastanud ka isa härrasrõivad vahest moe viimseile uudiseile. Kuid Illimari meelest eraldas see rõivastis ta isa ometi tunduvalt kõigist kaelarätiku-meestest. Ja ega neid kraekandjaid siin peale tema palju olnudki – ainult veel kaks-kolm meest. Päris-saksad elasid mõisas niikuinii ainult ajuti.

Täna oli just sääraseid erandlikke pühapäevi.

Neid jalutuskäikusid ei plaanitsetud küll kaua ette ega olnud neist õieti juttugi, enne kui juba minek lahti. Aga vähemalt Illimar tundis juba hommikust peale, et täna see tuleb või ei tule mitte. See tundmus oli otsekui õhus eneses.

„Kui teeks täna õieti suurema ringi,” ütles isa nagu möödaminnes. „Läheks Soevariku ja Härravariku kaudu. Ei ole ammu enam metsapuud ligidalt näinud.”

Конец ознакомительного фрагмента.