Категории
Самые читаемые
Лучшие книги » Разная литература » Прочее » Ma armastasin sakslast - Anton Tammsaare

Ma armastasin sakslast - Anton Tammsaare

Читать онлайн Ma armastasin sakslast - Anton Tammsaare

Шрифт:

-
+

Интервал:

-
+

Закладка:

Сделать
1 2 3
Перейти на страницу:

Oleks minul mingisugune eriline and, mida nimetatakse jumalasädemeks, kas mina vaevaks siis oma pead või südant niisuguste maiste asjadega, nagu on seda puudus ja nälg? Eks ma ei lõõritaks siis nagu lõokene, nii et kõik kadestaksid minu suurt eluõnne? Oma pisaratest ja suurest nukrusestki, mis mõnikord langeb nagu ling südamesse, teeksin ma siis midagi niisugust, mis loob illusiooni maisest paradiisist ja mida ihkaksid kõik. Aga nüüd, kus mul see jumalasädemekene puudub, mõtlen ma neid ridu kirjutades juba mitmendat-setmendat korda sellele, et kell kuus suletakse vürtspoodide uksed ning mina pole täna veel midagi hamba alla saanud ega ole ka raasukest kodus, mida võiks sinna panna. Juba ammugi kibelen ma poodi minekuga, aga ikka veel kirjutan edasi, kuigi ma tean, et lõpuks pean ometi minema. Ja täna ma võin minna, küll mitte sellesse poodi, mis otseteed hooviväravas, sest vana arve tasumiseks mu rahast ei piisa, aga sinna, mis ümber nurga, lähen ma julgesti.

***

Kas keegi teab, milleks mõned kasvatavad oma esimese või väikese sõrme küüne pikaks? Mina kasvatasin ka oma parema käe esimese sõrme küünt, kuigi ma õieti ei teadnud, milleks ma seda tegin. Aga täna süües avanesid mu silmad: pikast esimese sõrme küünest on suitsuräimede nülgimisel suur abi. Poolkuivaltki räimelt võtad temaga ilusasti naha maha. Selles veendudes ei saanud ma kuidagi hoiduda imetlusest, et kuidas küll siinilmas igal kõige mõttetumal asjalgi on oma kenakene otstarve. Samuti peaks see olema ka näljaga ja puudusega. Sest kuhu panna maailmas vanad saiad, kuivanud suitsuräimed, tullitanud heeringad ja tahkunud leivakannikad, kui poleks neid, kel puudus ja nälg! Ei, neid poleks kuhugi panna ega kellelegi müüa ja nad läheksid raisuks, mis oleks rahvamajandusliselt suur kahju. Aga nüüd, jumal tänatud, läheb kõik täie ette, kõik kulub marjaks ära, olgu poolmädanud õunad või hallitanud maasikad, kulunud riided või auklised kalossid, vana rauakolu või koerte näritud kondid.

Ja kui ma süües nõnda maailma jumalikku korda ja seadeldist imetlesin, viirastus mulle äkki, et mina pole kogu oma eluaeg muud näinudki, kui aga puudust ja nälga, ja et maailma valitsebki ainult see. Mõistusega katsusin sellele vastu vaielda, aga ometi tundsin endiselt, et see on nõnda. Lapsest saadik pole ma üldse muud kuulnud, kui aga puudusest ja näljast. Kui ema läks loomadele põhku või heinu ette andma, siis kinnitas isa alati, et andku ta pisut või palju, aga andku nõnda, et puudus kätte ei tule, sest pikk tali on ees. Veel kevadelgi kordas ta, et peab hoidma, sest keegi ei tea, millal loomad hakkavad metsast midagi leidma. Aga kõigest suurest hoidmisest hoolimata tuli kevadeti ometi sagedasti puudus ja nälg kätte, nii et ükski ei teadnud, mis loomadele sõime ette visata. Mullikad pidid nii mõnigi kord külmetanud sohu ajama, kus nad mätastelt ahmisid suure suuga vana kulu ja harvu mustapäid, mis olid siin-seal juba oma pead välja pistnud.

Samuti oli ka inimeste toiduga: ikka räägiti kokkuhoiust, ikka arvestati, et kas jätkub sellest või teisest selle ja selle ajani. Ja ei jätkunud, vaid pahatihti tuli puudus kätte. Muidugi, oli kordi, kus pidutseti, süües ja juues mitmekordselt ning ülearu, aga praegu näib mulle, nagu oleks see sündinud ainult sellepärast nõnda, et valitses alaline kokkuhoid, alaline puudus. Kõik teadsid, et homme, tunahomme peab jällegi nii paljust loobuma, ja sellepärast prassid täna, et saaks korrakski enda õieti täis süüa ja juua. Võibolla kõik need, kes söövad ja joovad maailmas liiga, teevad seda sellepärast, et kardetakse hommist päeva, mis võib tuua kui mitte just nälja, siis ometi puuduse. Täna veel on, täna veel jätkub, sellepärast söögem ja joogem ning olgem rõõmsad, sest tulevikust ei tea keegi midagi.

Kui mind kooli saadeti, kuna õde ja vend kodus tööd rühmasid, korrati mulle alati: katsu õppida, katsu edasi püüda, sest meie oleme vaesed. See, mis me sinule anname, võtame iseoma ja õe ning venna suutäite kõrvalt. Ja need polnud ainult sõnad, vaid tõsiasjad, sest ega isa ometi nalja pärast hakanud talule võlga tegema. Sinu pärast, Oskar, teen ma seda, sinu tuleviku pärast, et sul poleks vaja samuti oma suutäisi lugeda, nagu meie seda emaga oleme teinud. Nõnda ütles mulle kord isa. Aga ta väljendas oma sõnadega ainult poole tõde. Õigem oleks olnud tal mulle öelda, et minu tuleviku pärast ei loobunud nii paljustki mitte ainult isa ja ema, vaid ka õde ja vend, pidid loobuma isegi loomad, olgu nad sarvikud või sarvedeta. Iga seapõrsas sulus, iga kõõrutav kana laka otsal pidi tunda saama, et võideldakse minu parema tuleviku eest. Oma parema käe esimese sõrme pika küünega poolkuivanud suitsuräime koorides näis mulle äkki, et kogu meie maa on täis sulus seapõrsaid, munejaid või loksujaid kanu, ammuvaid lehmamullikaid ja hirnuvaid hobusesetukaid, kes ühes mingisuguste isade ja emade, õdede ja vendadega võitlevad kellegi parema tuleviku eest.

Aga mina ei võidelnud, mina mitte. Ja minu kaaslased ka ei võidelnud, vähemalt ei märganud mina midagi ega puutunud mul ka selletaolist kõrva. Meie polnud nagu kunagi näinud oma isade-emade lehmamullikaid ega seapõrsaid ja sõnad võitlusest parema tuleviku eest olid nagu ühest kõrvast sisse, teisest välja lennanud, ilma et oleksid meid põrmugi mõjutanud. Ja kuidas või millega pidimegi koolipingil võitlema? Suure õppimisega? Aga me panime liiga vara tähele, et see parem tulevik, mida mõtlesid kodus meie isad ja emad, ei lange koguni mitte rüppe neile, kes on hästi õppinud, vaid otse vastupidi: paremat tulevikku maitsevad need, kes pole midagi õppinud või kes on õppimises näinud moodi, lõbusat ajaviidet, viisakat seltskondlikku toimingut. Saavad need, kel on südant võtmiseks, aga õige õppimine nõrgendab võtmise-südant, seda arvasime mõistvat otse loomusunnilikult kõigest sellest, mis sündis meie ümber. Õige õppimine kasvatab südametunnistust, aga meie kasvasime ajal, kus kõik katsusid elada, nagu oleks see mõiste keeleline eksitus, mis tuleb võimalikult ruttu parandada. Õppimisega pidi meis ärkama hing ja vaim, aga kõik elasid, nagu oleks hing rumal muinasjutt lastele ja nagu ärkaks vaim ainult alkoholiuimas. Oli õpetajaid, kes ütlesid, et õppima peab sellepärast, et meis tekkiks vastutustunne iseenda, omaste, sugulaste, tuttavate, kogu eesti rahva ja kodumaa ees, sest vastutustundest sõltuvat meie kõigi tulevik, aga meie ei uskunud seda või me unustasime selle, kui nägime, et just vastutustundetud lõikavad vilja, mille pärast meid kooli oli saadetud. Milleks pidime siis nii väga oma peaaju pingutama? Kas selleks, et samuti pankrotti minna, nagu läksid kõik need, kes olid enne meid midagi õppinud? Lugesid isad ja emad ühes oma seapõrsastega selleks oma suutäisi kusagil laanekurus, sooserval või mäenukil, et me õpiksime pankrotti minema? Huvitas neid teadus või kunst? Huvitab neid tänapäevgi see? Nägid nad nendes meie paremat tulevikku ja võitlesid selle eest?

Ei, ei! Isegi minu õde ja venda ei huvita need asjad. Ka nemad ei näe minu õppimises tänapäevani midagi muud kui aga kokkuhoitud kapitali paigutust, mis peab kandma võimalikult kõrgeid protsente. Isa ja ema, õde ja vend, sugulased ja sõbrad, tuttavad ja võhivõõrad, kõigil on ainukene arusaamine: kool on koht, kus inimesi valmistatakse ette liiakasuvõtmiseks. Keegi ei tea õieti, kust või kellelt seda liigkasu peab võtma või võib võtta, aga kõik arvavad teadvat, et kooli minnakse ainult selleks, et ükskord vähese vaevaga palju teenida. Veel enam: kõigil on ei tea kust või mis ajast imelik aimdus, võiks isegi öelda – imeline unistus, et mitte ainult see ei hakka teenima kerge vaevaga palju, kes on koolis käinud, vaid et tema kooliskäimine mõjutab kuidagi ka isade ja emade, õdede ja vendade, sugulaste ja sõprade, isegi nende härjavärsside ja lehmamullikate, seapõrsaste ja kanapoegade käekäiku hõlbustuse ja külluse mõttes. Ka nemad hakkavad kõik kergema vaevaga rohkem teenima, ka nemad võivad hakata paremini sööma ja jooma, nii et puudusest ja näljast ei näe keegi enam undki.

Kordus igivana lugu maailma pentsikust kurbloolusest. Räägiti haridusest kui mingisugusest Õnnistegijast või Messiasest, kes juhib meid kuhugi kõrgemasse ja ideaalsemasse valdkonda, aga kõik ootasid maiset Kaananimaad, mis jookseks piima ja mett. Maailmas on vist ikka nõnda olnud, et räägitakse ühte ja mõeldakse teist. Ja seegi on kindlasti sellepärast, et kellelgi pole sellest küll, mis tal on, ikka tahab ta rohkem, nagu piinaks teda igavesti nälg või nagu tunneks ta muret tuleva puuduse pärast. Kusagil kaugel lõunas elavat pisitillukesed valged sipelgad, kes rändavad vahetpidamata paigast paika, hävitades oma teel kõik orgaanilise. Saja-aastase mööbligi jahvatavad nad peeneks ja ühel ilusal päeval inimene leiab, et ta ei istu enam toolil või sohval, vaid tolmuhunnikul. Nõnda olevat valgete sipelgatega. Aga kas inimese enesega on palju teisiti? Kas ka tema pole rännanud maalt maale, ilmajaolt ilmajaole aastatuhanded ja kas ka tema kõnniteid pole märkinud häving? Sipelgat kihutab nälg, aga inimest? Inimesegi tagakihutajaks on ainult nälg, mis on kestnud sealtmaalt, kust tuntakse tema ajalugu. Tänapäevgi seisavad inimesed inimeste ja rahvad rahvaste vastu ning kõik taovad oma rinnale ja katsuvad üksteist üle karjuda tõendustega, et neil on suurem nälg kui teistel ja sellepärast on neil suurem õigus pisitillukese valge sipelga viisil rändamiseks, et otsida süüa ja muuta tuhaks ja tolmuks kõik, mis satub nende kõnniteele.

Конец ознакомительного фрагмента.

1 2 3
Перейти на страницу:
На этой странице вы можете бесплатно скачать Ma armastasin sakslast - Anton Tammsaare торрент бесплатно.
Комментарии