Kaks paari ja üksainus - Anton Tammsaare

„Eks ta ole nende lastega see tegu; mul on praegu kaks tükki teisi, siiski tüütavad ära, viruta teisi vahel. Sestsamast kahju omal ja hale meel. Ei tea, mis sa rumalatest peksad. Rikastel, neil on teine asi… aga vaata, ega neil polegi neid palju, meil veel rohkem. Näe, mõisas on paljalt neli tükki, kas tema ka poleks jõudnud neid toita ja katta?“

„Jah, näe, võtavad teised ammed koju ja kõik, ehk kuidas neile paraku süüa antakse! Mul on paergu… no mis sa annad talle? Mõtlesin, et kui lehmadest rohkem piima saaks, hakkaks seda talle andma, aga neist pole midagi saada. Jüri tuli ka koju, nüüd hakkavad kolmekesi tööl käima – hoia aga viimane piimatilk nende jaoks, ega nad vee leivaga rahul taha olla“.

„Aga mis muud, kui ta vähegi märkama hakkab, peab talle ühte ja teist asja hakkama peosse toppima. Näe, Juljusega oli, niipea kui juba tugede najal istuma hakkas, lutsutas teine leivakoorukest ehk lihatükki pealegi, silmad aga liimendasid peas, kärbsed kippusid kallale – neil on ju kohe hais ninas“.

„Mis neid nüüd rääkida, ä’ä söövad südame seest. Mul on, kipuvad nirakad sahvri kohe väevõimuga, ei tohi ust paotadagi. Ehk kas välja lähevad, ä’ä sa mõtle, eks katsu ajada! Võtsin täna, peksin teisi käterätikuga. Nad kurjad loomad, muud kui laudite vahele, piima- ja koorepüttidesse. Kõik asjad rikuvad ära, n’a et ei julge midagi sissegi panna. Mis tarvis niisugused nirud on ilma peale loodud, kellel neid tarvis?“

„Või need kärbsed üksinda on, va lutikad ja kirbud, need veel hullemad. Seda pagan mõistab, kust neid nii palju tuleb. Loobi küll iga hommiku vett tublisti põrandale ja kribi kõva luuakontsuga kõik põranda lauavahed läbi, aga ei kedagi, kõik kohad teisi täis, muud kui hüppavad üks helps, helps, ega paigal märka seista. Lutikanirakad on veel seda hullemad, pimedad ei lase lapsi öösel magada – karjuma ajavad. Kuumuta küll keeva veega, aga mis nad sellest kuulavad. nad on sügaval krohvi vahel. Vaata öösel, tulevalgel, kui siis on väljas, nuusivad aga. Poisid küll põletavad teisi vahel tulega ja torgivad tikkudega seina vahelt välja, aga kes neid kõiki jõuab ära hukata“.

„Kuidas Jüri ka nendega läbi saab? Ega linnas neid ole ?“

„Ääh, ei ole nüüd… Mineval aastal ükskord rääkis, ma nüüd pole saand küsida, et neil seal niisamuti teisi“.

„Sooh, või linnas ka neid, ei ma seda mõelnud. Vaata pimedaid, kus nad ei roni. Ei ta hakka ka naist võtma, vana mees teine juba. Nüüd ei salli, et sul neid on, las võtab ise naise, eks saa näha, mis laulu ta siis laulab, kus tema nad omal paneb? Ega sa ometi neid metsa või visata“.

„Ei tema luba naist võttagi, tõotab vanaks-poisiks jääda. Ütles ju viimati teine, et kurat võtku naisevõtmine ja lastekasvatamine“.

„Ääh, va Taidi-Laidi on siin, no mis ta sest kasu on saand, et ta naist pole võtnud, ega lapsi kasvatand? Näljas ja alasti teine, pole kuski kohta ega ulualust. Oleks naine, küllap siis oleks ikka toanurk ja oma leivakannikas“.

„Jah, eks see temagi elu ole vilets küll, ega ta kiita ei ole. Vahel on, ei ta saa päeval otsal einet hamba alla. Tuleb aga õhtul teine, istub ja vahib, ega julge küsida ka, nagu häbi oleks, muud kui anna aga jälle tükk leiba teisele, ei lähe ju muidu magama. Ka paljaid külmi, magedaid kartulid sööb teine, kui aga kätte annad. Kuidas ta tänab, võtab mütsi peast ära! See on tal nõelutud ja tarnitud, paik paiga peal, oma nahka pole ollagi. Ma olen teisele ikka ütelnud, et mis ta sest mütsist peast ä’ä võtab, ega ma mõni saks ole…“

„Eks ma naernud, et va Taidi-Laidi teeb niisamuti kui sead: ootab ja ootab ning kögiseb, ei lähe magama, enne kui suutäie kätte saab!“

„Jah, mis see inimegi targem on, ühte moodi tahab igaüks süüa saada. Näe, va koerakutsikaski ehk kanapojad – ei lähe ukse alt ära, kui sa neile midagi ei anna“.

„Eks ta ole, igaühele aga anna, igaühe eest muretse, aga kes meile annab, meie eest muretseb?“

„Mis seda nüüd rääkida, muud kui ängelda, kuni kaks kätt rinna peale saad, eks siis ole aega puhata küll“.

„Tõsi ta on… näe, meiegi mõtlesime homme heinad koju tuua, muid päevi ei taha raisata. Saab paar väikest kegu teisi, toome enne kirikuaega hommiku vara ära. Vanamees muidugi magab juba, keda mulgi muud on. Eks sinagi taha puhata. Kas haigus on juba möödas?“

„Ääh, möödas… kes ta mööda ajas! Enne surma pole loota. Ära harjund, ei pane tähelegi. Ega ta siis ka nõnda hull ole, et sugugi elada ei või. Ma saan öösel magadagi. Magamajäämisega on kõige halvem; õhtul on alati pahem, kirbud jooksevad ka veel. Niipea kui aga silmad kord kinni lähvad, ei siis tea enam kellestki. Eila öösel magasin nii raskesti, et ei kuulnudki, kui poiss karjuma hakkas. Alles siis, kui vanamees ütles: „eit, kas sa ei kuulegi õige või?“ – ärkasin üles. Mul pole seda iialgi juhtund…“

„Jah, see on hull, et seda ikka kuuleb, kui tema liigutab. Ma tean, kui mul Kata pisike oli, siis – niipea kui liigutas – kraps olin üleval. Nüüd jälle ei kuule müristamistki, varasta või asemelt ära, ei tea õhkagi“.

Tiina oli naerul, kui ta viimaseid sõnu rääkis. Ka Viiu tundis kergitust, kui nad lahkusid.

Öö oli pehme ja vaikne; ainuski puuleht ei liikunud ka kõrgemate puude latvades. Rohutirtsud lõid hulgana laulu, ajuti peatades, nagu kuulaksid nad, mis teised teevad. Taga metsas huikas öökull, keda soristes näis osatavat. Kustki kostis koera haukumine, siis kauge püssipauk, mis metsa kohama pani. Köstri aias laksutas ööpik. Keegi aga ei pannud seda tähele. Igaüks oli oma lauluga ametis, ja kes vaikis, see magas. Otsekohe üle välja paistis mõis oma pargiga, mis hirmutavalt mustas.

„Jüri! Jüri ae!“ hüüdis Viiu redelit mööda lakaotsale ronides. „Eks su uni saa juba otsa? tahame sööma hakata, Juuli lubas kiriku minna, kutsub sind ühes… Ei sa kuulegi? Olid jälle öösel kodust ära või? Mis sa jooksed mööda küla ringi, löövad sind vigaseks nagu Mäo Andrese… Tõuse nüüd üles: teised ootavad, tahavad sööma hakata; ma pidin täna mustikile minema…“

„Anna pühapäeva hommikulgi ometi rahu, argipäevadel nääksud muidugi juba enne päikesetõusu. Hakake sööma, kui tahate, ega mina teid keela, ega see toit minu luku taga ole…“

Ta pööras teise külje ja ei teinud ülestõusmisega asjagi.

„Ju siis ikka öösel kodust ära olid, mis uni sul muidu on: kell juba üheksa…“

„Jää õige ükskord rahule… Olin ma kodus või ei olnud, mis see sinusse puutub. Sa vaata plika ja laste järele, mina tean isegi, mis ma teen“.

Конец ознакомительного фрагмента.