Kõrbelõvi - Jakob Liiv

Kolmas laul. Öömajal

Ju weerenud on päike selgest taewastJa eha tumendab kui hiilgaw kuld.Kõik jääwad õhtule nüüd tööst ja waewastJa teewad walgustuseks üles tuld.Siis seawad üles keedukatkad, potid,Et õhtusööki keeta endile.Ja toowad rohu pääle moonakotid,Sest koht on söömapaigaks omane.Ja kuni toidu katlad tulel keewad,Ei ole kuulda jutuajamist,Kõik tasakesti õhtupalwet teewadJa loewad tähtsaid kohte kooranist.Nad Meka linna poole pöördud palgelKõik kooris kummardawad paludes,Ja paistawad sääl nõrga tule walgelKui kujud, tõsised ja rahu sees.Siis ridastikku perekonna wiisiKõik muru pääle maha istuwadJa sööwad maisi kooki, moosi, riisiJa ise lahkelt juttu westawad.Kus wanemad on elanud ja käinud —Kõik räägitakse noorematele,Mis nemad ilmas tunda saanud, näinud,Kõik külwatakse laste hingesse.Ja pärast sööma, ümber suure tuleNad mitmekordses ringis istuwadNii wagusi, et hingamist ei kuule,Ja muinasjutu westmist ootawad.Nii igakord kui Allah suurust kiitesJu wäsinud on wagad rändajad,Siis lõbusasti ühes aega wiitesÜksteisel muinasjutte räägiwad.Päämees, kes kaua näinud elu, ilma,On täna jutustajaks palutud,Kõik waatawad nüüd tänades ta silma,Ta nende palwet täita lubanud,Solimann „Kõrbe waimust” muinasjuttuOn tõotanud õhtul rääkida,Ta astub ootajate sekka ruttuJa algab kõnet walju häälega:1„Siin kaugel kõrbes, kuhu surelikudEi pääse, on üks kuulus uhke loss,Ta ilust särawad kõik lagendikud;Sääl kunstirikkalt kallid kiwa koos.Panani puid ja uhkeid palmi hiisiSääl piirab ümber ilus lillewöö;Mis luule kujutanud paradiisi,Ei wõigi olla suurem ilu-töö.Purts-ilu-kaewud wikerkaari wiisiSääl saatwad taewa alla pisaraid,Mis maha tulles kastwad palmi hiisiJa elustawad õisi õrnemaid,Mis sätendawad ilu-kaewu kastelJa püüdwad rõõmustada peremeest,Kes ala kurwal meelel tasa astelKäib wälja selle uhke lossi seest.Siin elab Miiras, kõrbe walitseja,Kes waljult oma walda walitseb,Ta ees ei leia armu põgeneja,Ei hing, kes püha linna ligineb,Tal wahest silmist kadus kurbtus, wihaKui harmatan ja samum mässasid,Ta palgetele ilmus õnne iha,Kui nägi inimeste walusid.Kuid talle jõudis aeg, kus üksgi wägiEi suutnud teda rõõmustada siin,Ta rinda koormas raske mure wägi,Ta palgel paistis kurwastus ja piin.Küll pananid ja uhked palmireadJa lilled teda kummardasiwad,Ei tõstnud Miiras rõõmsalt oma pead,Ei paranud ta haawad walusad.See oli ükskord, ammust ajast juba,Kui Miiras waatas oma walda, maid,

Конец ознакомительного фрагмента.

1

Solimann räägib kuuljatele Arabia rahwa muinasjuttu.