Teekond Õhtu-Euroopasse - Eduard Bornhöhe

Juut rääkis mulle selle peale veel mõndagi raudteeröövlitest. Võib olla, et tema hommikumaa ergas vaim ja tuline mõttekäik teda mõndagi juurde luiskama ajas, aga nii palju on tõsi, et kõige enam haritud riikides inimesi on, kes raudtee-reisijate röövimisest ja petmisest elavad. Väljamaal on mitmes kohas vagunites märguandmise riistu leida, mida häda ajal liigutada ja nõnda rongi ühe silmapilguga seisma sundida võib. Mida enam ühel maal rikkust, seda enam rikkuse varitsejaid, mida enam head haridust, seda enam ka kurja kavalust.

Juut astus Königsbergis maha ja mina jäin üksi kupeesse. Konduktor, kelle käest meie oma õnne ja mõne kaasreisija tuska ühe marga eest olime ostnud, pidas truult sõna ega lasknud tervel ööl kedagi inimest minu kupee ukse käeraudagi katsuda.

Rong lendas nüüd juba maadest läbi, mida minu silm iialgi enne ep olnud näinud. Ühe jaama peal pistsin ma pea aknast välja ja küsisin kõige lähema ametniku käest, kes mõni kirjutaja näitas olevat: «Mis jaam see on?» Aga see isand ei pööranud peadki küsija poole ja vastas korratud küsimuse peale üksi väga nähtava ja tema oma meelest vist ütlemata ilusa ninakärsutamisega. Niisuguseid «sikedääri» – isandaid olen ma Preisimaal veel mujaltki leidnud. Kes rumalat uhkust tunda saada tahab, see mingu Preisimaa väikelinna ametnikkude juurde võõraks. Need mehikesed hakkavad juba pisukeste kirjutajate peast nii kangesti paisuma, et mina ilmaski aru ep ole saanud, kuidas see tuleb, et neist, seni kui nad salanõunikkudeks saavad, veel keegi lõhki ep ole läinud. Niisuguste pisukeste jumalate pähe on vist kuulsa Berliini kriitiku Blumenthali sõna mõeldud:

«Kui eesliks täis end puhub konn,sest võin ma aru saada.Miks aga püüab see, kes eesel on,veel laiemaks end a’ada?»

Ma ei taha siin sugugi salata, et ka Preisi ametnikkude hulgas väga viisakaid ja kõrgesti haritud mehi leida on, iseäranis suuremates linnades ja kõigepealt Berliinis.

Rong lendas rikkast Elbingi kaubalinnast ja Saksa ordurüütlite endisest pesapaigast Marienburgist mööda. Dirschau linnakese juures läksime üle Weikseli jõe laiema haru. Siinne raudteesild on ligi versta pikkune. Ta näitab oma kõrge torni ja müüridega eemalt otsekui mõni määratu suur loss välja ja on oma suuruse ja toreduse pärast üle terve maailma kuulus. Selle peale astusime varsti Pommeri maakonna sisse, mis oma mõisnikkude uhkuse, talurahva rumaluse ja suure riigimehe Bismarck’i sünnitamise läbi kuulus on. Maa läks künklikuks. Metsa oli vähe, lund polnud enam kusagil näha. Ühtepuhku lendasid külad oma valgete seinte ja punaste katustega mööda. Üks või kaks oli ikka vähemasti korraga näha.

Külade ja majade hulk läks Brandenburgi maakonna poole veel suuremaks. Warthe jõe äärne maa, Landsbergi ja Küstrini linna ümberkaudu, seisis enne ja seisab praegugi veel sagedasti vee all. Ta on üliväga viljakandja ja sellepärast on siin ka igal pool nii palju elu ja liikumist näha kui vaevalt kusagil mujal. Raudtee käib verstade kaupa ühtepuhku kenade majade, aedade ja väikeste põllulapikeste vahelt läbi. Siin astus nii palju uusi reisijaid rongi, et ka minu kupee kubinal täis topitud sai. Sest ei oleks muidu kahju olnud, sest mul hakkas üksipäini aeg hommikust saati igavaks minema. Muudkui kahju, et uued kaasreisijad kõik kanged suitsetajad olid. Varsti olin ma nii paksu suitsupilve sees, et vaevalt omaenese ninaotsa võisin näha. Ma pistsin pea aknast välja. Päike oli looja minemas. Taevas säras otse meie ees ja pani iga põõsast tee ääres, iga rohukübet punetama. Rong sõitis tulise kiirusega otsekohe kuldse ja punase valgusemere sisse.

Korraga oli lai väli kadunud ja üks kõrge maja teise järel lendas aknast mööda. Kõrged korstnad sirgusid taeva poole, suits mustas sinist õhku, vankrid põrisesid, inimesed kärasid, masin vilistas ja rong seisis määratu klaasist katusega võlvi all …

See oli Berliin.

Iga koolijüts teab, et Berliin Saksa keisririigi ja Preisi kuningriigi pealinn on ja et temas praegusel ajal ligi poolteist miljonit inimest elab. See inimeste hulk jaotab ennast 270 000 perekonna peale ära, kes 26 000 elumajas elavad, nii et iga elumaja peale umbes 10 perekonda langeb. Muidugi juhtub ka sagedasti, et ühes majas 1000 inimest elab ja teine jälle koguni tühi seisab. 551 uulitsat, 58 platsi ja 7 turgu lahutavad majade kogusid üksteisest. Kaherõngaline linna-raudtee, 160 versta hoburaudteesid, 150 omnibussi, 5000 voorimehe-troskat ja mitu jõe-aurulaeva vähendavad kingseppade leivapalukest. Seks korraks olgu neist numbritest küll. Reisikirjaniku kohus ei ole mitte numbreid järele kirjutada, vaid asjade näost ja inimeste elust juttu puhuda.

Ma astusin Berliini peavaksalis (Friedrichi uulitsas) vagunist välja ja sain kohe kahest või kolmest pakikandjast ümber piiratud. Vaksali kahekordne kere oli otsekui määratu linnupuu kihinat ja kahinat täis. Rongid tulevad ja lähevad igal silmapilgul, toovad siia tervest maailmast rahvast kokku ja viivad teisi tervesse maailma laiali. Rahvahulkade vahel vilguvad kärmete ametnikkude kirjud mütsid, masinad vuhisevad ja vilistavad, igast küljest kõlavad teretamised, jumalagajätmised, õnnesoovimised ja suuandmised ja kõige selle vägeva elumürina peale valavad laia klaasist katuse alt elektrilambid oma vagusat kahvatut valgust.

Ma sammusin laiast kivitrepist alla vaksali alumise korra peale, kus piletitemüümise kohad ja pakkide ruumid on. Pakikandja võttis mu reisikohvri õlale ja meie astusime toreda Friedrichi uulitsa peale välja. Pakikandja oli minu vastu väga isalik ja soovitaja. Muudkui ta kaval nägu ei olnud täiesti mu meele järgi. Ta lubas mind ise ühte võõrastemajasse juhtida, mis kangesti kiiduväärt pidi olema. Toad olla imeilusad, söök ja jook üliväga maitsev, teenijad päris inglid ja hinnad naeruväärt halvad. Maja pidi peale selle kohe vaksali ligidal olema. Mina võtsin kõik tõotused tänuga vastu ja kõndisin vagusasti pakikandja järel. Meie läksime paarist uulitsast läbi, mis laiad, hästi valgustatud ja inimesi täis olid, ja jõudsime tüki aja pärast ühe kitsama ja pimeda uulitsa sisse.

Конец ознакомительного фрагмента.