Категории
Самые читаемые

Abistav halastus. 3. osa - Ann Leckie

Читать онлайн Abistav halastus. 3. osa - Ann Leckie

Шрифт:

-
+

Интервал:

-
+

Закладка:

Сделать
1 2 3 4
Перейти на страницу:

Pealtnäha tundus temaga aga kõik korras olevat. „Pole tänu väärt, leitnant.”

Sir.” Nägin, et ta tahtis enne süstikusse astumist veel millestki juttu teha. „Süsteemi kuberner Giarod on probleem.” Kuberner Giarodi oli ametisse määranud sama võim, mis oli saatnud minu Athoeki süsteemi. Teoreetiliselt me olime liitlased ülesandega kindlustada süsteemis turvalisus ja stabiilsus. Ent alles mõne päeva eest oli ta andnud mu vaenlastele teavet, mis oleks mu peaaegu tapnud. Ning kuigi oli võimalik, et siis oli ta teinud seda teadmatusest, pidi olukord talle nüüdseks juba selge olema. Selle kohta polnud aga ainsatki sõna, ei mingit seletust, vabandust või kinnitust. Ainult see ebaviisakuse piiril kutse jaama. „Ma arvan,” jätkas Tisarwat, „et mingil hetkel me vajame uut kuberneri.”

„Leitnant, ma hästi ei usu, et Omaughi palee meile lähitulevikus uue saadaks.”

„Ei, sir,” vastas Tisarwat. „Aga mina saaksin hakkama. Ma võiksin olla kuberner. Ma oleksin hea kuberner.”

„Ma ei kahtle selles, leitnant,” ütlesin rahulikul toonil. Pöördusin, et tõugata end Kalri Halastuse kunstlikust gravitatsioonist süstiku kaalutusse. Nägin, et kuigi Tisarwat hoidis end mu sõnu kuuldes täiesti liikumatuna, tegi mu vastus talle siiski haiget. Droogid vaigistasid valu, kuid see oli olemas.

Kuna ta oli see, kes ta oli, pidi ta teadma, et ma olen ta süsteemi kuberneriks saamise vastu. Ma olin elus ainult seepärast, et Radchi isand Anaander Mianaai arvas või lootis, et ma võin olla ohuks tema vaenlasele. Aga Anaander Mianaai vaenlane oli muidugi tema ise. Ma ei hoolinud sellest eriti, milline osa Radchi isandast lõpuks võitjaks jääb – minu jaoks olid nad kõik üks ja seesama. Oleksin eelistanud näha teda täielikult hävitatuna. Selle eesmärgi saavutamine käis mul kaugelt üle jõu, aga ta tundis mind piisavalt hästi, teadmaks, et ma kahjustan kõiki tema osasid nii palju, kui suudan. Ta oli röövinud õnnetu leitnant Tisarwati, et olla mulle lähedal ja hoida neid kahjustusi minimaalsetena. Peatselt pärast Athoeki jaama jõudmist oli Tisarwat seda mulle ise öelnud.

Ja mõne päeva eest oli Tisarwat öelnud: Sir, kas sa mõistad, et me mõlemad teeme täpselt seda, mida ta tahab? Tema oli Anaander Mianaai. Ja mina olin öelnud, et see, mida Radchi isand tahab, pole minu jaoks eriti oluline.

Pöördusin tema poole tagasi. Toetasin käe Tisarwati õlale. Ütlesin leebemalt: „Katsume kõigepealt tänase päevaga hakkama saada, leitnant.” Või mõne järgmise nädala või kuu või pikemagi ajaga. Radchi kosmos oli suur. Võitlused, mis leidsid aset piirkondlikes paleedes, võisid jõuda Athoeki homme või järgmisel nädalal või järgmisel aastal. Ning kodusõda võis lõpuni põleda paleedes ja mitte kunagi siia jõuda. Aga seda võimalust ma eriti ei uskunud.

Me räägime sageli argiselt kaugustest ühe tähesüsteemi ulatuses – et jaam on kuu või planeedi lähedal või värav süsteemi tähtsaima jaama lähedal, – kuigi neid kaugusi mõõdetakse sadades tuhandetes, kui mitte miljonites kilomeetrites. Ning süsteemi kaugeimad valvejaamad võisid olla väravatest sadade miljonite, kui mitte miljardite kilomeetrite kaugusel.

Mõne päeva eest oli Kalri Halastus olnud Athoeki jaamale tõeliselt, ohtlikult lähedal, kuid me olime lähedal ainult suhtelises mõistes. Sinna sõites pidime süstikus veetma terve päeva. Kalri Halastus võis tekitada oma väravaid, otseteid läbi tavakosmose, ning meid märksa kiiremini kohale viia, kuid värava loomine toimeka jaama lähedusse tähendas riski väravast väljudes teele jääva liiklusega kokku põrgata. Laev võis seda teha – oligi tegelikult hiljuti teinud. Nüüd aga oli turvalisem kasutada süstikut, mis oli liiga väike isegi oma gravitatsiooni tekitamiseks, rääkimata siis väravast. Mis probleem kuberner Giarodi ka vaevas, igatahes tuli tal sellega oodata.

Ning mul oli küllaga aega mõelda, mida ma võin jaamast eest leida. Anaander Mianaai mõlemal poolel (kui oletada, et neid oli vaid kaks, aga päris kindel ei saanud selles olla) oli seal kindlasti oma agente. Ent ükski neist polnud sõjaväelane. Kapten Hetnys – mu vaenlane, kellele kuberner Giarod oli nii ettevaatamatult andnud ohtlikku teavet – oli koos oma ohvitseridega külmutatult Kalri Halastuse pardal. Tema laev Atagarise Mõõk tiirles Athoekist üsna kaugel, mootorid välja lülitatud ja kõik abistavad ladustatud. Lisaks Atagarise Mõõgale ja Kalri Halastusele oli süsteemis veel ainult üks sõjalaev, Ilvesi Halastus, mis kontrollis kaugemaid valvejaamu, ning selle kapten polnud seni välja näidanud mingit soovi ignoreerida mu käsku selle tegevusega jätkata. Relvastatud üksustena tulid arvesse veel jaama ja planeedi turvateenistus, kuid nende puhul tähendas „relvastus” uimastava toimega kumminuiasid. See ei tähendanud, nagu poleks turvateenistus olnud ohtlik, kindlasti oli, eriti relvastamata kodanike jaoks. Kuid minu jaoks turvateenistus endast ohtu ei kujutanud.

Igaüks, kes avastas, et ma ei toeta Radchi isanda temale meelepärast poolt, sai seega minu vastu kasutada ainult poliitilisi vahendeid. Niisiis oli tegemist poliitikaga. Võib-olla tuleks mul leitnant Tisarwatist eeskuju võtta ning jaama turvateenistuse ülem lõunale kutsuda.

Kalr Viis oli endiselt Athoeki jaamas, nagu ka Kaheksa ja Kümme. Jaam oli ülerahvastatud juba enne seda, kui Allaed kahjustada sai ning evakueeriti, kõigile ei jätkunud voodeid. Mu Kalrid olid seadnud kastid ja kaubaalused umbkoridori nurka. Ühel neist kastidest istus kodanik Uran ning harjutas vaikselt, kuid otsusekindlalt raswarikeelsete verbide pööramist. Raswar oli Athoeki jaama ychanade seas levinuim keel ning meie naabrid jaamas olid peamiselt ychanad. Lihtsam oleks olnud minna meediku juurde ja õppida põhitõed selgeks droogide mõju all, kuid ta oli väga kirglikult teatanud, et ei taha seda teha. Uran oli mu väikese majapidamise ainus mittesõjaväelasest liige, napilt kuueteistkümnene, ta polnud minu ega ühegi teise Kalri Halastuse meeskonnaliikme sugulane, kuid ma olin leidnud, et olen tema eest vastutav.

Viis seisis kõrval ja oli pealtnäha keskendunud sellele, et tee oleks valmis, kui Urani õpetaja mõne minuti pärast saabub, tegelikult aga hoidis poisil hoolega silma peal. Mõne meetri kaugusel küürisid Kalr Kaheksa ja Kalr Kümme koridori põrandat, mis nüüdseks oli märksa vähem kriimuline ja silmanähtavalt mitte nii hall kui majapidamise ajutistest piiridest välja jääv põrand. Töötades nad laulsid, kuid vaikselt, sest kodanikud magasid sealsamas lähedal uste taga.

Mu armsama toasKasvas jasmiinSee ehtis kogu tema vooditLapsed on paastunud ja juuksed maha ajanudKuu aja pärast külastavad nad jälle templitRooside ja kameeliategaAga mina tahan vaidJasmiiniõitest lõhnaõliKuni elu lõpuni

See oli vana laul, vanem kui Kaheksa ja Kümme ise, tõenäoliselt isegi vanem kui nende vanavanemad. Ma mäletasin aega, mil see oli uus. Süstikul, kus Kaheksa ja Kümme mind ei kuulda ei saanud, laulsin ma nendega kaasa. Vaikselt, sest minu kõrval magas turvavööga istmele kinnitatud Tisarwat sügavat und. Kuid süstiku piloot kuulis mind kerge rahulolutundega. Ootamatu reis tagasi jaama ja see, mida ta oli kuulnud kuberner Giarodi teatest, oli teinud ta murelikuks. Aga kui ma laulsin, siis olid asjad nii, nagu pididki olema.

Kalri Halastusel Seivarden magas ja nägi und. Tema kümme Amaati magasid samuti, lähestikku oma koikudes. Bo dekaad (Bo Ühe juhtimisel, sest Tisarwat oli koos minuga süstikus) oli just ärganud ning kordas midagi mõtlemata pähekulunud palvet (Õigluse õis on rahu. Sündsuse õis on mõtete ja tegude ilu…).

Veidi hiljem tuli meedik vahist ja leidis leitnant Ekalu väiksest, valgete seintega dekaadiruumist õhtusööki põrnitsemast. „On sinuga kõik korras?” küsis meedik ja istus tema kõrvale. Köögitoimkonnas Etrepa asetas meediku ette teetassi.

„Minuga on kõik hästi,” valetas Ekalu.

„Me oleme pikka aega koos teeninud,” vastas meedik. Kimbatuses Ekalu ei tõstnud pilku ega öelnud midagi. „Enne edutamist oleksid sa läinud oma dekaadikaaslaste juurde tuge otsima, aga enam sa nende juurde minna ei saa. Nad on nüüd Seivardeni omad.” Enne minu tulekut – enne seda, kui Kalri Halastuse eelmine kapten riigireetmise eest arreteeriti – oli Ekalu olnud Amaat Üks. „Ja ma oletan – sulle tundub, et sa ei saa minna oma Etrepade juurde.” Ekalut saatev Etrepa seisis tuimalt ruumi nurgas. „Paljud teised leitnandid läheksid, kuid nemad ei tõusnud leitnandiks lihtsõdurist, eks ole.” Meedik ei lisanud, et Ekalu kardab ehk kaotada autoriteeti laevakaaslaste silmis, kes olid teda aastaid tundnud lihtsõdurina. Ei lisanud, et Ekalu teadis omast käest, kui ebavõrdne tehing see oleks, kui ohvitser tahaks mingit lohutust või toetust talle alluvatelt sõduritelt. „Ma söandan öelda, et sa oled esimene, kes sellega hakkama sai – lihtsõdurist ohvitseriks tõusis.”

„Ei,” vastas Ekalu tuhmilt. „Admiral oli.” Ta mõtles mind. „Ma oletan, et sa teadsid seda kogu aeg.” Ta pidas silmas, et ma olin abistav, mitte inimene.

„Kas probleem on siis selles?” küsis meedik. Ta polnud Etrepa toodud teed puudutanud. „Et admiral on esimene?”

„Ei, muidugi mitte.” Ekalu tõstis viimaks pilgu ja ta ükskõikse ilme varjus vilksatas hetkeks midagi muud, ent kadus kohe. „Miks peaks?” Ma teadsin, et ta räägib tõtt.

Meedik tegi osavõtmatu žesti. „Mõned inimesed muutuvad armukadedaks. Ning leitnant Seivarden on… admirali väga kiindunud. Ning sina ja leitnant Seivarden…”

„Oleks tobe olla admirali pärast armukade,” ütles Ekalu ükskõikse tooniga. Ta mõtles seda tõsiselt. Ta väidet oleks saanud tõlgendada ka solvanguga, kuid ma teadsin, et ta polnud seda nii kavatsenud. Ja tal oli õigust. Polnud mingit põhjust minu peale armukade olla.

„Sellised asjad ei olegi alati arukad,” märkis meedik kuivalt. Ekalu ei vastanud. „Ma olen vahel mõelnud, mis võis Seivardeni peast läbi käia, kui ta avastas, et admiral on abistav. Isegi mitte inimene!” Ja siis, vastuseks tundevirvendusele Ekalu näol: „Aga ta ei ole. Ma usun, et admiral ütleb seda sulle ise.”

„Kas sa hakkad nüüd admirali kohta ütlema see ja mitte tema?” ründas Ekalu. Ja pöördus siis kõrvale. „Palun mind lahkelt vabandada, meedik. Lihtsalt see tundub mulle kuidagi vale.”

Kuna ma võisin näha seda, mida nägi laev, nägin ka meediku kahtlevat reaktsiooni Ekalu liialdatult ametlikule vabandusele, Ekalu ootamatult hoolikale katsele varjata oma tavalist lihtrahva kõnepruuki. Aga meedik oli Ekalut tundnud pikka aega ning valdava osa sellest oli Ekalu olnud, nagu meedik nimetas, lihtsõdur. „Ma arvan,” ütles meedik, „et Seivarden kujutab ette, nagu mõistaks ta, kuidas on olla kõige madalamal astmel. Kindlasti on talle selgeks saanud, et on võimalik leida end sealt, hoolimata heast perekonnast, laitmatutest kommetest ja kõigist ennetest, et Aatr on kinkinud sulle õnneliku ja küllusliku elu. Ta on õppinud, et keegi, kellest ta on hoolimatult üle vaadanud, võib väärida tema lugupidamist. Ja nüüd, kui ta on selle selgeks saanud, kujutab ta ette, et mõistab sind.” Siis tuli talle veel üks mõte. „Seepärast sulle ei meeldigi, kui ma ütlen, et admiral ei ole inimene, on ju nii?”

„Ma pole kunagi olnud kõige madalamal astmel.” Ikka meedikut või Tisarwatit jäljendades hoolikalt vokaale venitades. Või Seivardenit. Või mind. „Ja ma ütlesin, et minuga on kõik hästi.”

„Ma siis eksisin,” vastas meedik ilma mingi vimma või sarkasmita. „Palun mind lahkelt vabandada, leitnant.” Ametlikumalt, kui see oleks olnud vajalik Ekaluga, keda ta tundis juba nii kaua. Kelle arst ta oli kogu selle aja olnud.

„Muidugi, meedik.”

Seivarden magas veel. Teadmata midagi oma leitnandist kolleegi (ja armukese) kimbatusest. Teadmata midagi, kartsin ma, laeva soodsast suhtumisest. Mis võis minu arvates olla tugev kiindumus. Nagu ma teadsin, võis laev kõhklemata öelda paljusid asju päris otse, seda aga siiski mitte kunagi.

Tisarwat pomises ja liigutas minu kõrval süstikus, kuid ei ärganud. Keskendusin mõttes sellele, mida ma võin Athoeki jaama jõudes eest leida ja mida ma peaksin sellega peale hakkama.

2

Ma kohtusin kuberner Giarodiga tema töökabinetis, mille kreemikad ja rohelised siidkardinad katsid sel päeval ka Athoeki jaama peaväljakule avanevat akent, kus kodanikud kõndisid üle kriimulise valge põranda, tulid jaama ametkondadesse asju ajama või lahkusid siit, ehk siis seisid ja vestlesid Amaati templi nelja emanatsiooni kujutava bareljeefi ees. Kuberner Giarod oli pikk, laiaõlgne, pealtnäha kõigutamatult rahulik, kuid ma teadsin oma kogemustest, et tal oli soodumus halbadele eelaimustele – ja kalduvus käituda kõige ebasobivamatel hetkedel neist eelaimustest lähtuvalt. Ta pakkus mulle istet, mille ma vastu võtsin, ja teed, millest ma keeldusin. Kalr Viis, kes oli mulle dokki vastu tulnud, seisis liikumatult otse minu taga. Kaalusin, kas saata ta ukse juurde või lausa koridori, kuid otsustasin, et selge meeldetuletus sellest, kes ma olen ja milliseid ressursse valdan, võib osutuda kasulikuks.

Kuberner Giarod pidi paratamatult märkama minu taga sirgelt ja kangelt kõrguvat sõdurit, kuid ta teeskles, et ei märka. „Kui gravitatsioon oli taastatud, admiral, siis leidis jaama haldur Celar – ning ma olin temaga nõus –, et me peaksime Allaia põhjalikult üle kontrollima ja veenduma, et selle struktuurid pole kahjustatud.” Mõne päeva eest oli jaama üldkasutatav Aed, mille järgi oli nime saanud ka selle all olev osa jaamast, hakanud kokku varisema ning vähe puudus, et järve vesi oleks üle ujutanud neli alumist taset. Athoeki jaama tehisintellekt oli lahendanud pakilise probleemi sellega, et lülitas kogu jaamas gravitatsiooni välja, kuni Allaeda evakueeriti.

„Kas sa leidsid sealt peidust kümneid lubamatuid inimesi, nagu sa kartsid?” Igale radchaaile paigaldati juba sündides implant, mis võimaldas ta asukohta kindlaks teha, nii et ükski kodanik polnud kunagi kadunud või jälgiva TI jaoks nähtamatu. Nii väikeses ruumis nagu Athoeki jaam oli mõte sellest, et keegi võis siin salaja ringi liikuda või jaama teadmata siin viibida, eriti naeruväärne. Ometi oli muret tekitavalt laialt levinud usk, et Allaias peitus palju selliseid inimesi, kes kõik kujutasid endast ohtu seaduskuulekatele kodanikele.

„Sa arvad, et sellised hirmud on tobedad,” vastas kuberner Giarod. „Ning ometi leidsime kontrollimise käigus ühe sellise isiku, kes varjas end kolmanda ja neljanda taseme vahel teenistuskäigus.”

Küsisin rahuliku häälega: „Ainult ühe?”

Kuberner Giarod andis žestiga teada, et mõistab mu rõhuasetust – üks isik oli palju vähem, kui nii mõnedki, ilmselt ka kuberner ise nende seas, olid kartnud. „Ta on ychana.” Suurem osa Allaia asukatest olid olnud ychanad. „Keegi ei taha tunnistada, et teab temast midagi, kuigi on päris ilmne, et keegi pidi teda tundma. Ta on turvateenistuse kongis. Ma arvasin, et sa tahad ehk teada, eriti kuna eelmine, kes millegi taolisega hakkama sai, oli muulane.” Tõlk Dlique, salapärase – ja hirmuäratava – Presgeri peaaegu nagu inimesest esindaja. Enne lepingut Radchiga – täpsemalt küll kogu inimkonnaga, sest presgerid ei teinud üht või teist sorti inimestel vahet – olid nad inimeste laevu ja inimesi endid lihtsalt meelelahutusena lõhki kiskunud. Presgerid olid nii tugevad, et ükski inimlik jõud, ka Radch mitte, ei suutnud neid hävitada ega isegi end nende vastu kaitsta. Nagu selgus, oskas presgerite tõlk Dlique jaama andureid muret tekitava kergusega ära petta ning tal puudus kannatus kuberneri ruumides turvaliselt luku taga püsida. Tõlgi surnukeha ootas sanitaartsoonis külmutuskapslis seda loodetavasti kauget päeva, mil presgerid teda otsima tulevad, meie aga peame seletama, miks Atagarise Mõõga abistav ta maha oli lasknud, kahtlustades teda Allaia seina määrimises.

1 2 3 4
Перейти на страницу:
На этой странице вы можете бесплатно скачать Abistav halastus. 3. osa - Ann Leckie торрент бесплатно.
Комментарии