Luupainaja - Matthias Johann Eisen

“Minugi poolest võid pahema käe saada!” ütlesin ma naerdes ja sirutasin Maiele pahema käe.

Mai silmitses mu sõrmi terasemalt veel kui kull kanapoega. Sõrmi kõiki vanal kohal nähes ütles Mai: “Su käel pole ju midagi viga?”

“Mis tal siis peaks olema?” küsisin ma.

“Jah, räägiti, su pahem käsi olla viga saanud,” kostis Mai. “Ma tulin vaatama, kuidas lugu on! Oleme ju ometi vanad tuttavad!”

“Pole mul viga kõige vähematki! Käsi mul niisama terve kui sinul. Pole ma teil luupainajaks käinud, küll aga olen oma kinda teile unustanud. Loodan, et tapetud kinda asemele uue muretsed!” ütlesin ma naeratades Maiele.

Nüüd läks Veske kuulutus täide: Neiu häbenedes ära läks. Ma ütlen, kuulutus läks ainult osalt täide: tagasi ei tulnud neiu äraminemise järele enam. Tundis häbi, et Vana rahva ebausu-tembud kõik avalikuks saanud ja ometi ei asja eest, teist takka polnud.

Uut kinnast ootan tänini niisama ilma-aegu kui Kalevipoeg piirgude põlemahakkamist mõlemast otsast. Tapetud mu kinnas oli ja tapetuks mu kinnas jäi, ilma et ilma-aegu tapmise eest uue kinda asemele pärisin.

Nüüd olete kuulnud, kuidas mu kinnas luupainajaks sai ja kuidas mu kinnast tapeti.

Sarnane luupainaja lugu olla hiljuti tõesti sündinud. Vastutamist ma ta tõe eest enese peale ei võta; kes tahab, uskugu, kes ei taha, ärgu uskugu. Igatahes kujutab kõneldud lugu meile rahva arvamist luupainaja kohta ja rahva seesuguse arvamisena nõuab lugu meilt oma jagu tähelepanemist. Ma panin ta eeskõne asemele ja jätsin eeskõne hoopis välja, sest eeskõnede palk on enamasti samasugune nagu Käina mehe praegu ostetud Lauluraamatu palk: mees pani raamatu kappi luku taha, et keegi raamatut lugedes ehk vaadates lehti ära ei määriks. Kartes, et mu töö teaduslikul kujul liiga vähe lugejaid leiaks, olen katsunud talle hästi rahvapärase kuju anda. Niisugusena ongi ta laiematesse rahvaridadesse pääsnud, nii et ta nüüd teises täiendatud trükis võib ilmuda.

II. Luupainaja-kirjandus

Sõrmede peal võime varsti üles lugeda, mis meie keeles luupainaja kohta kirjutatud. Jutte luupainaja kohta leiame “Rahvaraamatutes” ja “Vanades juttudes”, seletusi aga J. Jungi raamatus “Kodumaalt” nr. 6, 1879, kus raamatu toimetaja luupainajale paari lehekülge pühendab. “Kalevipoeg” ja “Eesti rahva ennemuistsed jutud” ei tee luupainajaga tegemist, niisama lähevad J. Kunderi “Eesti muinasjutud” ja J. Kõrvi “Eesti rahva muistejutud ja vanad kõned” luupainajast osavõtmata mõõda. Seletusi luupainaja kohta sisaldab veel mu “Eesti mütoloogia”, 1920. Muist meie keeli kirjutatud raamatutest, mis luupainajat nimetavad, võime vaikides edasi minna, olgu siis et veel A. Saali “Üleüldist isamaa ajalugu”, 1893, meelde tuletame.

Saksakeelses kirjanduses sellevastu leiame luupainaja kohta seda rohkem kirjutusi. Kõige vanemad on Böcleri “Eestlaste ebausklikud pruugid” (Der Ehsten abergläubische Gebräuche), Dr. Kreutzwaldi poolt 1854 uuesti trükki toimetatud, ja I. Luce “Tõde ja arvamine” (Wahrheit und Muthmassung), 1827. Nende järele astus Russwurm oma “Eibofolke’ga’’ 1855. Uuemate uurijate töödest tuleb kõige tähtsamaks arvata Wiedemanni “Eestlaste sisemisest ja välimisest elust” (Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten), 1876, J. Holzmayeri “Osiliana”, 1872, ja L. Schröderi “Germanische Elben und Götter beim Estenvolke”, 1905. Soomekeelsetest oleksid nimetada: Matti Varonen, Vainajainpalvelus, 1895, ja F. A. Hästesko, Länsisuomalainen loitsurunous, 1918. Muudel töödel on vähem tähtsust.

Peale selle oli mul rohkesti käsikirjalist materjali mu rahvaluule-kogust tarvitamiseks käepärast. Selle materjali on järgmised korjajad kokku kogunud: D. Pruhl Haljala Metsikust, T. Lepp-Wiikmann ja J Loosberg Haljala Vihulast, O. Hintzenberg Tapalt, J. Neublau Jootmalt, K. Kuusik Amblast, J. Niinas Ristilt, F. Vahe Hiiumaalt, O. Schantz Pootsist, M. Aija ja J. Reitvelt Veelt, K. A. Sinka Alistest, J. P. Sõggel Paistu Kaarlist, H. Põder Viljandist, H. Jaanson V. – Tänassilmast, H. Pihlap Vana-Võidust, J. Vaine, J. Kenkmann ja J. Mädasson Tarvastust, J. Karu Helmest, M. Luu Põltsamaalt, Jaan Keller Pilistverest, J. Tõllasson ja M. Siipsen Rõugest, A. Käärik Rõngust, I. ja P. Rootslane Võnnust, Helene Maasen Palamuselt, Joosep Tamm Sträkovast, A. Kuldsaar Sõrvest, E. Kaasik ja S. Lillhein Kuusalust, A. Kivi Hõbedalt jne.

Kõigile nendele olgu südamlik tänu nende vaeva eest avaldatud. Kihutagu need read muidki isamaa poegi ja tütreid veel agarale korjamisele!

III. Võõraste rahvaste luupainaja

Vali talv jõuab mööda, aga kui kevadel metsadesse ja varjulistesse kohtadesse lähed kõndima, leiad veel mõndagi talve jälge, ehk küll lagedad ammu juba kevadist nägu näitavad. Ebausklik muistne aeg on, tänu Jumalale, ammu mööda jõudnud, uus aeg haridust ja valgust toonud, aga sellegi pärast pole uue aja päike veel kõiki muistse aja jälgi sootuks kaotanud, olgu ka, et need sealt, kus päikese võim suurem olnud, juba varemalt hauda pidid langema. Meie rahvas on nii mõndagi muistse aja arvamist alal hoidnud, mis haridusepäikese paistel mõnelgi teisel rahval juba mäletamata aja eest nagu aur käest kadunud.

Üks niisugune muistse aja mälestus, mis meie rahvas tänini alal hoidnud, on usk luupainaja sisse. Luupainaja arvab lugeja vististi nii-ütelda luu meie oma luust olevat, siiski pean niisuguse arvamise vastu rääkima. Koduõigust maitseb luupainaja tõesti määramata ajad meie seas, aga sellegi pärast pole ta meie rahva seas sündinud. Tal on niisama rahvusvaheline ilme kui paljul muul meie muinasusus. Keskajal näikse luupainaja-usk õige laiale lagunenud olevat. Vanad kirjad teavad meile mõndagi romaanlaste ja germaanlaste luupainaja-usust rääkida.

Hirmust kolli tegi luupainaja Prantsusmaal 13. ja 14. aastasajal ja pani seal palju meeli kihama. Kaljukindlalt uskusid prantslased luupainaja sisse ja pidasid teda iseäralikuks kurjaks vaimuks. Õieti rääkisid nad kahesugusest luupainajast: meestesugu luupainajast (un incube) ja naistesugu luupainajast (une succube). Prantslaste arvamiste järele katsusid need inimesi, nimelt noori mehi ja tütarlapsi oma võrku saata.

Seesugust hirmust lugu ei võinud isamaa sõbrad rahulikult pealt vaadata. Luupainaja sundis oma karutükkidega sulgi tööle, sundis neid püha sõda enese vastu kuulutama. Prantslaste kõige kõrgem vaimulik õppeasutus Sorbonne tunnistas 1318 luupainaja oma poolt koledaks kurjaks vaimuks ja kuulutas rahva arvamisi hirmsa eluka kohta õigeks. Mis siis luupainajal enam viga elada, kui ülem õppeasutus talle eluõiguse annud, olgu ka, et selle eluõiguse kohal Damoklese mõõk rippus. Luupainaja põgenes Damoklese mõõga eest eemale ja kohutas, Sorbonne’i passi peale tugedes, igal pool noori ja vanu.

Vähem au pakkusid luupainajale germaanlased. Osavõtmata, tuimalt ei võinud nemadki luupainajast mööda minna. Kuri elukas andis neilegi oma jao peamurdmist. Nad lugesid teda mäevaimude, härjapõlvlaste ja murutütarde liiki. Hiljemini kasvas luupainaja võimus germaanlaste seas veel suuremaks, nii et nad luupainaja koguni vanapaganaks tegid. Pea üteldi: “luupainaja sõidab su seljas”, pea jälle “vanapagan sõidab su seljas”.

Et luupainaja nii kaugel Euroopas tuttav, tohime vaevalt arvata, et kole elukas meie maal sündinud ja meie esivanemate juurest Aleksander Suure teekonna Euroopase ette on võtnud. Palju enam peame oletama, et elukas germaanlastega nagu tark mees taskus meie juurde jõudnud ja nagu ta toojad ees, nii ise järele meie esivanemaid oma valitsusekepi alla on heitnud. Kus ta ülepea ilmale sündinud, seda otsustada on raske, niisama ka, kas ta igavese juudi iga nõuab või Metuusala päevadega tahab leppida. Umbes Metuusala vanaduseni ulatavad meie teated ta kohta; mis sest ajast üle läheb, selle ees seisame nagu Kalevipoeg koerakoonlaste maa rannas, kus keegi teateid ei too, kuidas lugu kaugemal maailma otsas on.

Ka meie suguvennad soomlased tunnevad väga hästi luupainajat. Nad kutsuvad teda “painajaiseks”. Nendegi arvamise järele on “painajainen” paha inimene, aga ka surnud inimese hing. “Painajainen” seatakse seega kodukäijaga ühele astmele. M. Varanen katsub mitmesuguste “painajaise” vastu tarvitatud pruukide najal kätte näidata, et “painajainen” kodukäijate kilda tuleb lugeda. “Painajaise” vastu tarvitatud pruugid lähevad väga tihti kodukäijate vastu tarvitatud pruukidega täiesti ühte. Muidu avaldab “painajainen” samasugust loomu nagu meie luupainajagi; vahel arvatakse aga, et “painajainen” pisukese hiirega sõidab. Kuna meie rahvas luupainaja sündimise kohta üleüldiselt vähem seletust annab, teab Varonen mõnda tempu, kuidas soomlased “painajaise” arvasid loomade kallale saata võivat. Need tembud juhatavad meid surnute juurde tagasi. Olgu siin ühtlasi nimetatud, et germaanlastegi suust arvamisi leitakse, mille järele nende mara ehk luupainajagi surnu hingeks tuleb arvata, kuid see sünnib enam harukorral.

Sakslased kutsuvad luupainajat tavalisesti “alp’iks”, vahel aga ka “mar’iks”, “mahr’iks”. Viimase nimega nimetavad teda ka rootslased. Noarootsis ja Ruhnus hüüavad rootslased teda “måra’ks”, Vormsis ja Hiius aga “maaro’ks”.

Austrias kannab luupainaja nime Trut (sõnast trudan = treten); arvatakse, et vaim jalaga peale astub koormama ja painama. Veel hüütakse teda Saksamaal Druckerle (painaja), aga ka Nachtmännle (öömehike); nimi tunnistab, et teda inimeseks peetud. Kuna see saksa rahva nimi luupainaja meheks tembeldab, avaldab ta naistesugu iseloomu shveitslaste nimi Nachtfräule (öönaine). Aga Oldenburiski tunnistab samasugust iseloomu ta nimi Valdriderske (metsasõitja).

Germaanlaste vanad jutud kõnelevad luupainaja hirmsatest tegudestki. Kuningas Vanlandil tallab ta esmalt jalad puruks ja pigistab siis, teda voodist välja visates, ta pealuu puruks. Sakslased tunnevad palju ta inimeste piinamist, aga niisama loomade vaevamistki. Ainult sigade kallale ei kipu nende arvates luupainaja.

Luupainajat tallajaks pidades luuletavad sakslased talle laia jala, suure raske pea ja põlevad silmad juurde. Sedaviisi muutub ta sakslastel niisuguseks kolliks, nagu seda ainult luule suudab luua.

Ülepea langeb germaanlastel luupainaja unenägude vaimude kilda.

Slaavlased ei tunne päris luupainajat, küll aga teisi vaime, kes luupainaja ülesandeid enam-vähem täide saadavad. Nende domovoi käib mõnigi kord loomi piinamas. Inimeste painajana esineb bannik, kes saunaskäijaid ja vihtlejaid pikaldase saunasviibimise järel vaevab. Banniku mõiste on igatahes kitsam kui luupainaja oma, sest bannik käib ju ainult saunaskäijatel vaeva tegemas, kuna ta muud isikud jätab puutumata.

Meie keeles nimetatakse ülemaltähendatud elukat tavalisesti “luupainajaks”; peale selle pruugitakse aga veel hulka nimeteisendeid, nagu “luupaine”, “luupatak”, “painaja”, “painjas”, “paindjas”, paine, painakas ja “tallaja”. Võnnus nimetatakse luupainajat vahel koguni “luuvirvenduseks”. Me tahame üleüldisest nimest kinni pidada ja inimeste ning loomade piinajat ikka “luupainajaks” hüüda.

IV. Luupainaja sündimine

Üleüldiselt arvatakse, et keegi elus inimene teiste inimeste ehk loomade peal luupainajaks käib; harvemini kõneldakse, et mõni surnu, kodukäija luupainamise oma ülesandeks määranud.

Põltsamaalt M. Luu poolt kirjapandud teadete järele tuleb luupainajat salaja tapetud inimese hingeks arvata. Sääraseid hingi ei võeta taevasse ega põrgusse vastu, vaid nad rändavad igavese juudi moodi õhus edasi ja käivad, inimestele tahtes kätte maksta seda kurja, mis neile tehtud, luupainajat tegemas. Selle arvamise järele langeb luupainaja hulkuja hingega täiesti ühte, ainult selle vahega, et osa hulkujaid hingi on luupainajaks saamisest välja suletud.

Võrumaa rahva arvamise järele käib kahetaja vaim inimeste ja loomade seljas luupainajaks; teise arvamise järele tuleb luupainaja ometi kahetaja viha näol inimese peale. Tüdruk käib seda meest ööseti piinamas, keda ta enesele meheks ihaldab, aga ei saa. Nimelt arvatakse, et musta verd isikud valget verd isikutele, kelle peale nad viha kannavad, luupainajateks lähevad (J. Tamm, Põlvast).

Pärnumaal väidetakse, et luupainaja pole muud kui vihamehe ehk nõia hing, kes keha tarretanud olekusse maha jätab ja ise läheb inimesi või loomi vaevama.

Niipalju kui rahvas luupainajast teab rääkida, nii vähe tunneb ta seda abinõu, mille varal luupainajaks võib saada. Rahvas näikse selle teadmisega leppivat, et luupainaja olemas; kuidas luupainaja sünnib, seda nõuab rahvas vähemini taga. Miks peaks ka õige inimene seda nii palju taga uurima, sest ükski õige inimene ju ei taha hakata luupainajaks. Õige inimese asi on selle peale mõtelda, et kuri ta külge ei hakka ehk, kui luupainaja kallale tuleb, luupainajat eemale hoida. Eemalehoidmise abinõusid pärib igaüks hoolega taga ja neid tunnevad peaaegu kõik, kuna luupainajaks saamise teateid nagu teemantisid harukorral leitakse.

O. Hintzenberg teab rääkida ühest mehest, kes luupainaja sõnu osanud. Kui ta mõttes need sõnad ära lugenud, tulnud luupainaja kohe sinna, kuhu mees soovinud. Mees osanud niisama hästi ka luupainajat eemale hoida. Mõnikord kutsunud mees teiste naljaks luupainaja välja, hoidnud siis aga jälle luupainaja sealt vaevamast tagasi, kuhu luupainaja kutsutud. Siis kuuldud selgesti, kuidas luupainaja mööda parsi ja seinu roninud nii mis ragisenud. Mees polnud kurja loomuga; ta õppinud muidu luupainaja sõnad selgeks. Ütelnud ise: “Pole minul muud tarvis kui mõtlen aga need sõnad, siis tuleb kohe!”

Missuguseid sõnu mees aga tarvitanud, seda ei ole Hintzenberg kuulda saanud.

Teises kohas oma ülestähendustes teatab Hintzenberg, et luupainajaks isesuguste rohtude tõttu võis saada. Korra annud nõid ühele tüdrukule kolmesugust rohtu; neist pidi tüdruk igal õhtul kolm tilka sisse võtma, nimelt igaühest rohust nii- ja niipalju – ja selle peale oli tüdrukust luupainaja valmis. Missuguseid rohte nõid tüdrukule andis, ehk teisiti, missugused rohud inimese luupainajaks võivad muuta, seda ei ole Hintzenberg kõigist järeleküsimistest hoolimata teada saanud.

Jällegi teatab Hintzenberg, et kaardimoor ühe perenaise pannud oma loomade peal luupainajaks käima. Pärast aga, kui perenaine loomade pealt ära võõrutatud, hakanud luupainaja kaardimoori enese peal käima ega saanud kaardimoor oma nõiutud luupainajast lahti.

Tihti kõneldakse, et mõisnik ehk ta proua omaloomade seljas luupainajaks käib sellepärast, et siis põhjust oleks teenijaid tõrelda loomade kõhna välimuse pärast.

Tartumaal teatakse, et õela, kurja inimese vandumise ehk needmise tagajärjel sama õela isiku vaim hakkab ööseti vihamehe seljas käima.

Muidu kuuleme veel, et kurjad inimesed luupainajaks võivad hakata ehk ka jälle nõiad ja need, kellel on kahekordsed hambad. Suuremalt osalt läksid nõiad ise oma vihameestele luupainajaks; harukorral saatsid nad kellegi teise eneste eest.

Ühest kohast saab ometi küll teada, kuidas inimene ennast võib luupainajaks muuta. See tarkuse allikas on seitse Moosest. Mine võta aga seitse Moosest kinni! Et keegi rahvaluule korjaja seitset Moosest ei ole lugenud, ei ole keegi luupainajaks saamise tarkust võinud kätte saada.

Ehk juhtub aga mõni kellegagi kokku, kes ütleb seitset Moosest lugenud olevat ja seega ehk ka luupainajaks saamise sõnad teab. Hea oleks, kui agarad uurijad sellepärast sõnatarkade käest hoolega järele päriksid, kuidas luupainajaks saadakse, ja kuuldud teated paberisse paneksid. Kerge muidugi niisugune töö ei ole, aga kes vaeva peale ei vaata, võib siiski sihile jõuda. Seega aitaks agar uurija nagu ära parandada silla, mis oleviku vahutavad voolud kevadisel ajal ära lõhkunud. – Siis oleks meil eksileviimata tee ees, mida mööda edasi minnes me luupainaja täiesti võiksime ära võita. Juba vanasti oli tarkadel viisiks kõige pealt sündimist järele uurida, kui nad kuskil oma sõnade võimu tahtsid üles näidata. Nende jälgedesse astudes võib meilgi luupainaja võimuse võtmine täielikult alles siis korda minna, kui me ta loomu igapidi tunneme.