Rapla ja Tallinna tondid - Matthias Johann Eisen

Matthias Johann Eisen

Rapla ja Tallinna tondid

Rapla tondid

I

Õitega teed ehtiv noor kevade oli võiduteekonnal Maarjamaale jõudnud, lõunest tagasi lennanud ööpikud laksutasivad valjult Läänemeremaade lepikutes ja laantes. Loodus külvas lehkavaid lillesid ja mesimagust lõhna rohkel käel välja ennast pruudiehtesse pannes ja rahvast enesega ilutsema kutsudes.

Rahval ometi puudus meel rõõmustamiseks. Palju enam rõhus nagu ränk luupainaja noorte ja vanade südameid. Kõuepilvedes kohises politiline taevas. Ussitanud orduriik oli küll varemeteks varisenud, aga varemete kallale kippusivad kotkad karja kaupa saaki saama. Ei soovinud ainult naabri riigid Maarjamaalt suuremat suutäit, vaid püüdsivad niisama endised ordurüütlid ja nende käsilised mõisamehed taskuid täita. Oodatud rahu asemel veeres vaenuvanker mööda Maarjamaa pinda, teadmata, kust tuli, kuhu läks. Senised Maarjamaa kaitsejad, sugulased ja sõbradki langesivad kahte vastasesse leeri. Meeleolu andis otsust, Poola ehk Rootsi poole hoidmine määras saatuse. Omad mehed ihkasivad oma meeste varandust, omad mehed laastasivad oma meeste maid oletamise tekkimisel, vend, sugulane, sõber võiks südames teise rahva poole hoida. Teise rahva poole hoidmine, tihti ainult selle kohane oletamine saatis endised ordurüütlid ja mõisamehed teiste poole hoidjaid röövima ja laastama. Hariduse kandjatel ei olnud peale oma tasku ja selle kaitsjate midagi enam püha.

Ju olivad mõisamehed Kaspar v. Oldenbokkumi oma päälikuks teinud ja uue pääliku juhatusel Pärnu mässupesaks muutunud, sealt röövkäikusid Läänemaale ette võttes ja Lääne sakslasi Rootsi valitsuse poole hoidmise ettekäändel Pärnusse vangi viinud. Kordaminekut nähes kasvis saagihimu: mõisamehed tungisivad röövimise tuhinal Harjumaale ja katsusivad Tallinna ära võtta.

Rootsi raudne mõõk ei olnud veel roostetanud. Üks, kaks, kolm Tallinna Rootsi kuberner Hornil mõõk peos vanapagana katekismusest õpitud mõisameeste morali maksmapanemisele tõkkeid tegema. Kuhu ilmus, laga taga. Lühikese aja pärast hakkas Rootsi lipp Hiius ja Saares lehvima, Oldenbokkum vahetas vaenukirve Manala majadega. Virtsus põgenes poolakate parv Horni eest nagu talled metsahalli eest, Vigalas pillutas Horn Heinrih Duckeri mõisamehed pilla, palla.

Üksikud mõisamehed pääsivad ometi põgenema, rahvale risti ja vitsa valmistama. Ei heitnud need vennad armu saksa ega sandi peale, ühte viisi igaltühelt riisudes. Väliste vaenlaste vägede eest teadsivad ja oskasivad maainimesed endid veel vähe varjata: mõisameeste eest ei võinud nad ööl ega päeval julged olla. Nagu koerakoonlased ilmusivad mõisamehed kas ratsa ehk jala majasse, seda esimeste viisi tühjaks riisudes ja igalt poolt ohvrit otsides.

Sõjad ja sissirüüstamised olivad Maarjamaale oma pitsari peale vajutanud. Kutsus ka lahke loodus põllumeest pulmapidule, näis, nagu oleks põllumees paiguti kurt kutsele.

Siin ja seal seisivad põllud alles kündmata ja äestamata. Mitmes kohas näitas karikakrate ja ohakate paljus, et ader enam mitmel aastalgi polnud põllul käinud.

Teisal nähti alles koguni pisut põldu küntud ja äestatud olevat. Küntud põllu ligidal ehk tehti praegugi tööd, kuid atra ega äket ei vedanud hobune ega härg, vaid pereisa ise. Pereema täitis adra ehk äkke taga pereisa kohusid. Harva nähti hoost vagu ajavat või äket taga vedavat. Pikaldane sõda oli hobused ja härjad neelanud ja hulga talude pidajaidki hauda viinud. Järelejääjad pidivad katsuma, kuidas omast jõust põldu natuke saivad harida.

Verstade taga esines harva töölisi. Rapla ümberkaudu mühasivad veel laiad laaned, kus hunt ja karu rõõmupidu pidasivad. Alaliste sõdade pärast ei olnud kellegil aega võsavillemid taga kiusata. Olgu siis, et mõni mõisasaks kogemata nendega kokku juhtus.

Sel ajal, kui põllumehed põldusid veel kolmandamal külvinädalal suure rutuga seemendasivad, seisis Raiküla maanteest mitte kaugel teeraja ääres ju õredamaks jäävas metsas õitseliste unnis isemoodi mees kokku rehitsetud heinakõrtel küllakili maas. Meest silmaja pidi kohe mööndama, et meest kündjate ega külvajate kilda ei tohtinud arvata. Juba pika säärega saapad mehe jalas kuulutasivad, et ta lihtmehest kõrgemal seisis. Niisama tähendasivad seda ka mehe peenemad riided ja puuoksale pandud kübar. Laskmiseriist mehe kõrval, mõõk puusal ja oda vööl panivad arvama, et nende kandja sõjamees peab olema.

Mees ise nähti 30 suvega ja talvega tutvust teinud olevat. Nägu kattis tal täis, mustjas habe ja kaunis pikad juuksed seisivad peas vähe sassis. Vist olivad kõrred ses tükis süüdlased. Mees lamas mõttes kõrtel ja hammustas vahel leivatükki. Aeg ajalt nähti teda nagu kuulatavat.

Korraga tõstis mees pea püsti ja hakkas paremini kuulama. Sammud olivad kuulda. Mees tõmmas mõõga pihku, kargas püsti.

Sel silmapilgul ilmus tulija vari teerajal ja silmapilk hiljem tulija ise. Tulija esines koguni isevärki. Ei olnud talumees, ei saks, ei sõjamees. Riided andsivad küll saksusest tunnistust, aga ühtlasi ka korstnapühkimisest. Saksa korstnapühkijaid aga sel ajal ei tuntud. Sõjamehe jaoks puudusivad tulijal sõjariistad.

Silmapilgu tunnistas seesolija tulijat. Siis viskas äkisti mõõga käest, laotas käed laiali, astus tulijale vastu, hüüdes: “Kotka-Karla!”

Kotka-Karlaks nimetatud võõras tunnistas silmapilgu teraselt seesolijat. Korraga läikis ta nägu rõõmu pärast ja ta jooksis laialelaotatud kätega seesolijale vastu: “Tui-Jüri! Sina siin?”

Mõlemad haarasivad rõõmul teretades teine teise ümbert kinni. Kaisutasivad teineteist kogu minuti ja hakkasivad teineteisele siis silmi vaatama.

“Kotka-Karla, kuidas sina siia oled saanud? Arvasin, et sa Hiiumaal praetud hanesid sööd!”

Kotka-Karla naeratas.

“Ja mina arvasin, et sa Pärnu preilitega tantsu lööd!”

“Nagu näed, viibivad Pärnu preilid kaugel minust! Aga mis sa seisad? Oled vist teest väsinud. Tule, istu siia heintele maha. Paraku pole mul sulle niisugust tooli pakkuda kui Pärnu pidul!”

Mõlemad istusivad nüüd unni lävele maha.

“Ja jah, Pärnu pidud, need olivad toredad!” ütles Tui-Jüri õhates. “Mul poleks midagi selle vastu, kui praegu Pärnu preilitega pidul tantsiksin. Selle asemel rändan siin nüüd metsi, soid mööda just nagu jahi koer. Väsinud kui teomees laupäeva õhtul, kõht tühi nagu paatril kolme-päevase paastumise järel!”

Osavõtlikult vaatas Tui-Jüri võõra peale. Tõmbas siis taskust tüki leiba välja ja andis võõrale: “Siin seda puhku minu sai ja pardi praad! Palun sellega leppida. Ei ole enam Pärnus. Annaksin paremat, kui oleks!”

Ahnelt võttis võõras leivatüki vastu ja pistis kohe suhu. Võis näha, et võõras tüki aega nälga kannatanud.

“Paraku ei või ma Pärnu viina ja õlut sulle seda puhku sugugi pakkuda!” ütles Tui-Jüri kurvalt naeratades, kuna võõras ahnelt leivatükki edasi sõi.

Kotka-Karla nagu ei pannud leivaandja sõnu tähelegi. Hammustas tüki tüki järele leiva küljest isuga edasi süües. Viimaks ei tahtnud kuiv leib enam hästi kurgust alla minna. Mees seisatas vähe söömisega ja vaatas, käega veeoja poole näidates.

“Kui paremat viina ega õlut pole, saab häda ajal sealtki!”

Sammus oja äärde. Võttis peoga ojast vett ja jõi peost. Janu kustutuse järele pööris jälle Tui-Jüri juurde tagasi. Uuesti hakkas kuiva leiba sööma.

Tui-Jüri laskis näljast süüa. Istus kõrval ega seganud teda küsimistega enne kui Kotka-Karla nälga kustutanud.

“Nüüd luba mind küsida, kuidas sinusugune mõisamees niisuguseks korstnapühkijaks saanud ja ilma sõjariistadeta Rapla pool hulgub?” ütles Tui-Jüri võõrale, teravasti ta välimist inimest silmitsedes.

Kotka-Karla istus Tui-Jüri vastu seda viisi, et suu Tui-Jüri poole oli käändud.

“Kohe kõnelen, kallis vennasüda!”

“Olen väga uudishimuline kuulma!”

“Kuule siis. Nagu mäletad, tegime me mõisamehed mullu Pärnus suuri plaanisid. Aru saades, et see sugugi õige pole, kui mõnel meie vennal liig palju varandust ja me kirikurottidega ühel pulgal seisame, otsustame vennalikult kõik ära jagada. Kes heaga ei taha anda, selle käest pidi vägisi võetama, vastapanija aga ise vangi viidama!”

“Tõsi, tõsi, niisuguse otsuse me mõisamehed tegime. Ja oleme täitagi püüdnud!”

“Nii minagi. No heakene küll, mind määrati Hiiumaale saaki saama. Läksimegi mitme mehega hiidlasi teretama. Tahtsime Hiiu mõisad kõik ära võtta. Aga vaata lugu! Suuremõisa saks oli haisu ninasse saanud, et poolakate sõbrad Rootsi poole hoidjaid taga kiusavad ja nende mõisu ära tahavad võtta. Ta laskis hoolsalt merd valvata. Kui oma laevaga Hiiumaale jõudsime, oli tal kohe meie tulek teada. Me pidasime nõu Suuremõisa saksa vangi võtta ja poolakate kätte Pärnu viia, aga lugu läks teisiti. Omanik laskis mõisa ümber igale poole vahid välja panna. Kui nõu teoks tahtsime teha, tungis korraga kümnete kaupa valvajaid meie kallale, võttis meid vangi ja pani mõisa keldrisse kinni. Teisel päeval laskis Suuremõisa omanik meid laeva viia ja saatis Tallinna kohtu kätte. Tallinnas pandi meid Toompeale kinni.

Seal istusime mõnda nädalit just nagu hiired lõksus. Meid kuulati vahel üle. Üteldi, et meie süüregister liig suur olla. Meid ähvardati sellepärast üles puua. Kas rootslased seda ähvardust tõeks oleksivad julenud teha, ei tea ma, aga mul vähemalt ei olnud sugugi tahtmist niisugusid ähvardusi kauemalt pealt kuulata, veel vähem kaela kõdistada lasta. Hakkasin arvama, kuidas sest hiirelõksust välja pääseksin!”

“Ja oledki välja pääsenud?”

“Nagu näed. Aga nüüd kuule mu juttu edasi. Nagu tähendasin, peeti meid Toompea lossis kinni. Mind pandi üksipäini ühte väiksesse kambrisse. Ma ei tea, kas ses kambris enne vangisid peetud või ei. Raudrellid olivad küll aknal ees ja Rootsi soldat ukse taga vahiks, aga muidu näitas mu kammer vähe vangikambri nägu. Minu kambrist käis suur korsten läbi. Seda korstent hakkasin paremini uurima. Oli tarvis ainult korstnasse pääseda, küll siis vangikojast välja jõudsin. Hakkasin ametisse. Kiskusin ahjuleerist mõned kivid välja. Seda viisi seisis mu ees avar tee korstnasse lahti. Mis nüüd muud kui edasi. Ronisin korstnasse. Korsten oli parajalt lai ülesronimiseks. Silumata paekivisid mööda pääsin ilusasti ülesse. Ettevaatlikult ronisin üleval korstnast välja, astusin katusele. Katusel kuulasin tüki aega, kas lossi õues kõik vagusi. Kui kõppu ega kõbinat ei kuulnud, ronisin katust mööda edasi veetoru juurde ja lasksin ennast veetoru mööda katuselt alla!”

“Seda viisi sa siis korstnapühkijaks said!”

“Seda viisi küll! Alla jõudes algas uus häda. Lossi värav kinni, kuidas välja pääseda? Õnneks silmasin lossi õuel puukuuri najal redeli. Seda mööda ronisin puukuuri katusele, puukuuri katuselt pääsin peagi vabadusele. Nüüd ei muud kui edasi Tallinnast, ikka kaugemale. Arvasin kõige paremaks Pärnu poole punuda, kus poolakad valitsusekeppi käes kannavad. Ei julenud ometi suurele maanteele minna. Kartsin, et mind taga otsitakse ja suurel maanteel kinni võetakse. Sellepärast pöörsin Raudaru teele ja jõudsin seda viisi Raplasse välja. Rapla ja Järvakandi kaudu mõtlesin Pärnu poole minna. Vaata, seal põhjus, kuidas siia juhtusin. Ja siit leian sind eest! Nüüd aga kõnele, kuidas sina ilma hobuseta siia sattunud!”

Kotka-Karla lõpetas juttu ja vaatas uudishimuliselt Tui-Jüri otsa. Tui-Jüri ei lasknud kaua oodata.

“Ei mul ole sulle nii palju uudisid jutustada! Minu juhtumised pea ära kõneldud. Pärnus tegime otsuseks Vigala poole sammusid seada. Üeldi, et Vigalast palju saaki saada. Tukkeri-Hindrek (Heinrich Ducker) võttis mõisameeste juhatuse oma hooleks. Suure salgaga sõitsime Vigala poole. Nägime juba ette und suurest saagist. Aga lugu läks teisiti. Vigala mehed olivad meie tulekust vist teateid saanud ja Tallinnast kuberneri käest abi palunud. Ilma et me teadsime, tulnud Tallinnast kuberner Horn suure Rootsi sõjameeste salgaga Vigala meestele appi meid vastu võtma. No heakene küll, me sõitsime julgesti Vigala poole. Käisime teel Veel ja Söörikul sees, saime oma jao saaki. Kihutasime edasi Vigala poole. Rehkendasime ette juba ära, kui suure noosi sealt saame. Tukkeri-Hindrek tahtis Vigala lossi mehi kõiki vangi võtta ja Pärnu viia. Saagist pidime igaüks ühevõrra osa saama!”

“Nagu näha, ei saanud te midagi!” sõnus Kotka-Karla vahele.

“Pühi suu puhtaks! Oleksime muidu vistist saanud, kui kuberner Horn rootslastega poleks Vigalas viibinud. Ilma paha kartmata kihutasime Vigalasse. Olime just mõisa juurde metsa vahele jõudnud, kui korraga kuberner Horn oma väega ilma ootamata meie kallale tungis. Enne kui sõjariistu saime tarvitada, oli ju hulk meie mehi vangi võetud. Minu kallale tungis kolm rootslast korraga. Sain nii palju mahti, et mõõga peosse tõmbasin. Enne veel kui midagi jõudsin teha, langes mu hobune vaenlaste hoopide all. Rootslased kippusivad nüüd mu kallale, tahtsivad mind vägisi vangi võtta. Ei aidanud enam muu nõu kui pane punuma. Putkasin kõige paksemasse padrikusse. Sinna ei pääsenud rootslased hobustega kohe järele. Padrikus tormasin edasi kuni rootslased minust kaugele maha jäivad. Kartsin ometi, et mind, ehk küll põgenema pääsin, tulevad taga ajama. Olin ennemalt Vigala ja Rapla kihelkonnas jahil käinud ja tundsin sellepärast natuke kohta. Pöörsin Vigala lossi poolt mööda metsa Tiduvere pool oleva raba poole, sealt Suevahest läbi Paiba männikusse. Siit läksin üle jõe Päärdu metsa, sealt edasi Velise metsa ja Velise metsast Valgu kaudu Järvakandi poole.”

“Aga mis sa Pärnu poole tagasi ei põgenenud?”

“Oleksin nii tark isegi olnud, aga kuulsin teelt talumeestelt, et kuberner Horn Rootsi väega Pärnu poole läinud viimast kui mõisameest, kes ta küüsist eluga ära pääsnud, kinni püüdma. Miks pidin ennast nende näppu andma? Arvasin siin Rapla pool elu julgema olevat ja sellepärast põgenesin siia külge. Siin vähemalt pole rootslasi meid taga kiusamas. Lootsin Järvakandist varju leida, aga Järvakanti jõudes nägin, et mõisas kõik uksed, aknad kinni naelutatud. Raikülas ei leidnud ka asujaid eest. Rändamisel tulin tee kõrva jalga puhkama ja keha kinnitama. Talusid ei ole ligidal ega kaugel näha. Ainult ahervarred näitavad endiste talude asemeid!”

“Kuhu nüüd tahad minna?”

“Sinna, kuhu sinagi! Paraku ei tea ma, kuidas esiotsa sinna pääseda, ilma vaenlaste küüsi sattumata!”

Tui-Jüri kargas seda üteldes püsti ja hakkas edasi, tagasi käima. Väsinud Kotka-Karla jäi edasi istuma.

“Ehk läheme kusagile talupoegade juurde varjule? Mida arvad sest?” küsis Kotka-Karla.

Tui-Jüri jäi ta ette seisma.

“Ei see lähe. Rootslased saaksivad pea teada ja tuleksivad meid kinni püüdma. Ega talupojad oska sarnast saladust eneste teada pidada! Talupoegade juurde minnes läheme meelega lõksu. Meil tarvis nii kaua varjul seista, kuni rootslased otsimise järele jätnud. Siis võime jälle ilusasti Pärnu poole kõmpida!”

Uuesti hakkas Tui-Jüri edasi, tagasi käima, ise mõttes. Mõttesse vaibus Kotka-Kaarelgi.

Umbes viis minutit võis Tui-Jüri seda viisi käinud olla, kui ta korraga Kotka-Karla ette seisma jäi.

“Amerika!”

“Mis Amerika? Mis see tähendab?”

“Olen Amerika leidnud. Olen nõuu leidnud, kuidas julgesti võime siin pool elada, ilma et keegi tuleks tülitama!”